Eesti vajab (vähemalt) põlevkivifondi

Norra äraproovitud eeskujul peaks Eesti Loodusvarade Investeerimisfondi haldamine olema Eesti Keskpanga juurde loodava kehandi alluvuses. Teisisõnu peaks fond jääma nii kaugele (päeva)poliitikast kui võimalik. Fondi tuleks esmajoones kasutada Eesti majandusse tehtavateks mahutusteks. Mahutused peaksid olema strateegilised – korrelatiivselt loodusvaradega –, kuid seda mitte maksimaalse tootlikkuse, vaid jätkusuutliku ja vastutustundliku arengu edendamiseks. Norra eeskujul võiks fondist saada hoob, millega mõjutada investeeringute objektiks olevaid ettevõtteid arenema eetilisemalt, rohelisemalt, uuenduslikumalt jne. Üks prioriteete peaks põlevkivi puhul olema Ida-Virumaa. Sel oleks kogu riigi jaoks ka ilmne julgeolekuboonus.

Kindlasti tuleks kaaluda regionaalsete investeeringute tegemist. Eesti ei ole kohalikest arengutest isoleeritud saar. Põhjala silmapaistev uuenduslik majandusedu on atraktiivne investeerimiskeskkond. Riikliku investeeringufondi rahad aitaksid naabrite suhtes üles näidata head tahet ning – miks mitte – võiksid saada väikesteks, leebeteks, aga samuti strateegilisteks hoobadeks Eestit ümbritsevate arengute mõjutamisel.

Suhtumise muutus

Miljoni dollari küsimus on muidugi fondi laekuvate sissemaksete suurus. Kindlasti peaks need endast kujutama mingit suhtarvu loodusvara müügitulust, mitte kasumist. Suhtarvud oleksid poliitilise otsuse küsimus, kuid peaksid pigem olema julgelt suured kui ettevaatlikult ja silmakirjalikult väikesed. Muidu pole asjal mõtet. Kui laest võtta number, siis miks mitte sihtida fondi kumulatiivseks (tootluseta) suuruseks 15-20 aasta jooksul miljard eurot. 50-75 miljonit eurot aastas ei tohiks meie järjest suurenevate kaeve- ja raiemahtude juures olla ületamatuks kontributsiooniks. Seda enam, et riigi vaatepunktist ei tohiks viimaste aastate kogemuse põhjal sellistele summadele eelarveliste katteallikate leidmine olla eriline väljakutse.

Tulemuseks võiks olla, et sellesse, mida praegu kirjeldatakse suuresõnaliselt Eesti „strateegilise“ loodusvarana, hakataks ka vastavalt suhtuma. Eriti absurdne on olukord põlevkiviga, mille varude ammendumist ennustatakse paarikümne aasta raames ning millest räägitakse kui energiajulgeoleku garandist. Ometi subsideerib riik põlevkivi kaevandamist järjest suurenevates mahtudes ning Eestist on saanud intensiivne põlevkivielektri eksportija. Keegi ei näi muretsevat strateegilise ressursi ammendumise pärast. Kui mure on tõsine, on tegu lühinägeliku priiskamisega, mil puudub igasugune õigustus. Samalaadsed argumendid kehtivad ka järjest kasvava metsaraie ja lokaalseid ökoprobleeme põhjustava turbakaevandamise osas. Fosforiidist poleks mõtet rääkidagi.

Loodusvara investeerimisfond aitaks ühtlasi laiendada kõigi varade ekspluateerimise ühiskondlikke horisonte. Ta asetaks vastutuse laiemale pinnale. Leeveneksid kasvavad pinged looduskaitsjate ja eri töösturite vahel. Pikk samm astutaks põlvkondadevahelise õigluse edendamise suunas. Fond aitaks koondada riigi mõtteid sellele, mis tegelikult on tähtis meie kõigi jaoks pikemas perspektiivis kui mõni aasta. Nii kaevandab Eesti Energia naftahindade tõustes taas rekordilises mahus põlevkivi ning räägib taas vajadusest otsida uusi võimalusi üle jääva raha investeerimiseks. Kui põlevkivi on tõesti ammenduv strateegiline ressurss, siis tuleks selliseid otsuseid langetada palju laiema ühiskondliku legitiimsusega – milleks põlevkivi(või loodusvara-)fond pakuks õige raamistiku. Äsja vabariigi 100. aastapäeva tähistanud tipp-poliitikutel on, mille peale mõelda, kui nad enda pidupäevakõnesid tõsiselt võtavad.

Lõpuks võiksid poliitikud mõelda ka riigi ootamatutele vajadustele. Fondist, kui ta kosub, võib saada tulevikus lähim abi seal, kus ootamatu häda kõige suurem. Kindlasti mitte eelarveaukude täiteks nagu seda on tehtud töötukassa jms rahaga. Loodusvarafondi kasutuslävi tuleks seada konstitutsioonilise enamuse lähedasse kõrgusse. Mõeldav oleks näiteks (jumal hoidku muidugi sellise vajaduse eest) eksiilvalitsuse rahastamine. Vähemdrastiliselt võib demograafiliste olude halvenedes ja riigi vaesudes tekkida vajadus regulaarseteks pealemakseteks pensioni- või haigekassale.

Artikkel ilmub Äripäeva, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Eesti Gaasi, Silberauto, Nortali ja Harju Elektri arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.