Müüge see juubel kiiremini läbi!

EV 100 ühekordsed kohvitopsid bussipeatuses lumelägasse tallatud, isamaaliste laualampide bännerid veebis, juubeliaasta logoga diivanipadjad, lipuvärvides potitaimed, vabariigi toorvorstid, sinimustvalged köögikäärid, Eesti näpuspinner, sokid numbriga 18, meie sajandi viltsussid. Mis veel?

Mõistan kiusatust oma toote või teenuse müük haakida vabariigi sajanda sünnipäeva sappa. Pulmade ja matuste puhul ju raha ei loeta ning riigi juubelil ka vist mitte. Ei loe raha tarbijad, ei lugenud ka vist tootearendajad, brändijad ja reklaamijad. Kõik, mis trikoloori värvid külge võttis, see piduehtesse ka rüütati.

Turunduses olevat eesmärk mitte üksnes silma paista, vaid ka eristuda. Tundub, et õige valiku eristumiseks tegid need, kes jätsid Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli logo oma tootele panemata. Igaüks lubas midagi maagilise numbriga seotut kinkida oma riigi sünnipäevaks. Minu kink on sada oma säästudesse, mille eest ma ei ostnud mitte ühtegi juubelitoodet.

Esimest korda elus ei jõua ma ära oodata, millal tungivad poodidesse kollased tibud ja šokolaadist jänesed. Saaks ometi vaheldust. Vabariigi aastapäev on möödas, kas ma nüüd viimaks pääsen sellest nn juubelilogotamisest?

Aga ei pääse. Tooted on trükitud ning vaja maha ka müüa. Võib-olla siis vähemalt poole hinnaga. Kui rahalehm kord kinni on püütud, siis tuleb teda ka lüpsta. Ja lüpsta see loom nii tilgatumalt kuivaks, et järelejäänu saaks vinnutatud liha pähe maha müüa.