Kadriorg laskis kanad lahti?

Nii ei osutu 24. veebruari etenduse lavastamine mingiks preemiaks, mida võivad pälvida ainult moraalselt laitmatu palgega kunstnikud (kõlab peaaegu nagu loogiline vasturääkivus, kas pole?), vaid kunstiliselt keerukaks ülesandeks, mille võiks ja peaks andma teatrile, mis on kunstilises kõrgvormis. NO99 ilmselt on – kui usaldada laiast ilmast kaasa toodud suurt tunnustust. Või on ehk pigem uutes otsingutes ja teistsuguste teede alguses – kui usaldada omaenese silmanägemist.

Muidugi oleks presidendi kantselei võinud ette näha, et EKRE tõmbab sae käima ja minister Urmas Reinsalu tunneb tugevat tungi kanakarja korrale kutsudes oma kodupartei käremeelsemat elektoraati ekreiitide rüppe rabisemast hoida. Sellal kui esimese peale oleks tõepoolest tulnud algajamgi poliittehnoloog, nõudnuks Reinsalu pahurdamiste prognoosimine võimekusi, mis Kadriorul ilmselt puudusid. Äkki ongi hea, et seal nii kõvasid poliittehnolooge pole, parteid neid ju niigi paksult täis.

Teha aga president takkapihta vastutavaks valitsuskriisi eest tähendab sisuliselt Kersti Kaljulaidi ja Urmas Reinsalu kokkumängu eeldamist, mis ühisest parteilisest nimetajast (Kaljulaid alustas karjääri IRLi liikmena) hoolimata paistab kõrgetasemelise vandenõuteooriana.

Nii et vaatame õige otsast peale: EV 100 etendus võiks ju olla eelkõige kunstiline ettevõtmine.