Aastavahetus ilma hümnita ei ole meie suurim mure

Ma pean ennast patrioodiks. Hümni laulmine teeb sageli meele härdaks, laulupeo alguses ja lõpus läheb silm märjaks, ent ikkagi ajas see avaliku ruumi täitnud kisa hümni mängimata jätmise üle mind esiti naerma.

Aga mida rohkem reaktsioone ja pahameelt nägin, seda rohkem olin hämmeldunud, ja lõpuks kui lugesin üleskutset minna ise Vabaduse väljakule hümni laulma, muutus see teema minu jaoks häirivaks ja tüütuks. Häirivaks sellepärast, et nii nagu kunagi kooseluseaduse vastu seismisel, tegeldakse ka nüüd pseudoprobleemidega. Kas tõesti üks kord hümni mängimata jätmine tähendab, et Eesti kaotab oma identiteedi? Ma pole veel totramat juttu kuulnud.

Eesti inimesed kuulevad hümni iga päev, kui nad seda tahavad – hommikuti Vikerraadiost ja tallinlased ka vabas õhus Pika Hermanni tornist. Lisaks mängime hümni riigipühadel, spordivõistlustel, laulupidudel jne jne. Hümn on meil väga suure au sees juba niigi. Ma saan aru, et 1. jaanuari hümni puudumine on osa suuremast pildist, mis on teinud mõningaid kodanikke murelikuks. Kuid siiski näitab väide, et meie riiki ootab nüüd häving, kui kaugele päriselust on jäänud nn esimese Eesti arvamusliidrid. Ma ei oska paremat nimetust anda inimestele, kes tõstatavad oma soojas toas täis söödud kõhuga selliseid probleeme.

Samal ajal kui on lapsi, kes pole võib-olla kunagi 1. jaanuaril hümni kuulnud, sest selle varjutab nende vanemate karjumine. Või naisi, kes kuulevad hümni asemel sõimu ja näevad ilutulestiku asemel rusikaid. Rääkimata neist, kes ei saa kõhtu täis, kelle kodud on räpased või kes elavad vaesuspiiril või allpool seda. Me teame, et pühad on kõige koduvägivaldsem aeg.

Miks ei sünni neist teemadest emotsionaalne ja pahameelt täis arvamuslugu, mida kutsutakse üles kõikjal sotsiaalmeedias jagama? Miks ei sünni neist ideedest spontaansed üleskutsed aidata näiteks naiste varjupaiku, laste turvakodusid ja teisi kohti, mis tegutsevad pidevalt piiratud vahenditega, et aidata neid, kes tuge vajavad? Sellepärast, et me oleme nüüd heaoluühiskond ja teadupärast hakkavad sellise ühiskonna liikmed omale probleeme välja mõtlema, sest kunagi ei saa ju kõik täielikult hästi olla.

Rahvusriigi ja identiteedi hoidmiseks peame me ikka eelkõige inimestena kokku hoidma. Olema üksteise vastu heatahtlikud ja sõbralikud. Toetama neid, kes ilma hakkama ei saa, ja aitama neid, kes abi vajavad.

Minu soov on, et inimesed, kelle sõnal on kaalu, roniks oma kõrge hobuse seljast kahe jalaga maa peale ja saaks aru, mis tegelikult meie riiki lõhestab. Samuti soovin, et sel aastal suunaks me pärisprobleemide lahendamiseks sama palju energiat, kui kulutame pseudoprobleemide tõstatamiseks.

Olen viimase hingetõmbeni sellise Eesti vastu, kus pühadeaegne normaalsus on kõikjal lokkav koduvägivald.