Paha palgatõus?

Ma ei hakka siin rääkima sellest inetust kõnekäänust, nagu oleks eestlasele tüüpiline iseloomujoon kadedus ja naabri palgatõus naabrit ei rõõmusta – üldiselt on ikka kõigil hea meel selle üle, et ka teistel hästi läheb. Loomulikult on asjad niimoodi siis, kui palgatõus on seotud üldise majandusliku edenemisega ja mitte tööjõupuududest põhjustatud töökäte üleostmisest.

Teine küsimus on see, kus on sobiv piir ebavõrdsuse ja võrdsuse vahel. See on küsimus, mille lahendamise kallal on poliitikud oma päid murdnud juba sajandeid ja mis on ju peamine veelahe vasak- ja parempoolse poliitika vahel.

Selge on see, et äärmused, niihästi väga suured vahed kui ka liigne võrdsustamine, on ühiskonnale halvad valikud ja valitsuste vaheldumine demokraatlikus ühiskonnas tagabki selle, et piir võrdsuse ja ebavõrdsuse vahel liigub mõistlike valikute piirkonnas. Loomulikult ei piisa selleks üksnes palkade mõistlikust suurusest, vaid vajalikud on ka teised solidaarsust tagavad meetmed – piisavad pensionid ja mitmesugused toetusmeetmed.

Iseküsimus on aga suur regionaalne ebavõrdsus, millel ühiskonna seisukohalt ei ole ühtegi mõistlikku õigustust. Põhimõtteliselt on iga jalatäis Eesti riigist elamiseks sobiv – jättes kõrvale sood ja rabad, mida me hoiame kui loodusväärtust, kuigi tänapäeval oleks ka need võimalik muuta põllumaaks või linnadena asustada. Riigi arengu ja turvalisuse seisukohast lähtudes oleks soodsam, kui riigis ei oleks inimestest tühjaks jooksvaid ääremaid.

Seda eesmärki silmas pidades oleks hoopiski mõistlikum, kui palgavahed oleksid vastupidised – mida kaugemal keskusest, seda kõrgemalt tasustatud töötajad. Loomulikult ei saa riik seda nõuda eraettevõtjatelt, kuid riigitöötajate kõrgem tasustamine kaugemates piirkondades on mitmelgi maal rakendamist leidnud ja see on üldiselt toimiv meede. Arusaadavalt ei tohiks sellest saada taas põhjus elukoha-andmete võltsimiseks, nagu on mitmed lokaalsed soodustused, olgu pealinna või ka näiteks väikesaarte kasuks.