Habememaks autopidajatele

Uue regulatsiooni puhul võetakse sõiduauto erisoodustuse maksustamisel aluseks üksnes ja vaid sõiduki võimsus. Erisoodustuse arvestuslik hind on 1,96 eurot võimsuse kilovati kohta kalendrikuus. Maksukulu kokku on seega 1,30 eurot kilovati kohta.

Uus kord peaks kõigile meeldima, sest see on lihtsamast lihtsam. Lihtsaid makse on ajaloos ka enne olnud. Näiteks habememaks, millega läks ajalukku Peeter I.  Ajaloost on veel teada pea-, paruka-, akna-, korstna- ja katusemaks. Kõiki neid ühendab see, et need maksud olid lihtsad, kuid ebaõiglased.

Kaasaegsed maksud peaksid omama otsesemalt või kaudsemalt seost maksumaksja tuludega. See side on vajalik põhjusel, et oleks tagatud võrdsus. Aja jooksul on sellest aru saadud ning seda asjaolu arvestatakse tänapäevaste maksude kujundamisel. Nii peaks olema ka meil.

Rahandusministeeriumi eesmärk oli uue süsteemi loomisel ja erisoodustuse hinna arvutamisel lähtuda veelgi täpsemalt töötaja poolt saadava hüve väärtusest. Seetõttu leiti, et õige oleks erisoodustuse hinna arvutamisel lähtuda sõiduauto võimsusest. See näitaja olevat tugevas korrelatsioonis sõiduauto hinnaga või kuludega autole.

Võimsus ei määra hinda

Siinkirjutaja julgeb oletada, et on inimesi, kes on märganud, et sõiduautode hind või kulud sõltuvad rohkem või väga suures osas ka mõnest muust komponendist kui vaid võimsusest. Näiteks bränd, lisavarustus jne. Üksnes võimsuse pinnalt auto kasutamise väärtuse arvutamine on sama täpne nagu habeme seostamine suurte tuludega.

Kui analüüsida täna kasutuses olevaid sõidukeid ja nende värve, oleks võimalik esitada väide, et esineb tugev korrelatsioon sõiduki hinna ja teatud värvide vahel. Erisoodustus on loonuspalk ehk tasu, mida makstakse kuidagi teisiti kui rahaga.

Erisoodustusmaksu eesmärk on tagada töötajate võrdne kohtlemine, sõltumata sellest, kas palka makstakse rahas, asjades või teenustes. Kui senine süsteem ei mõõtnud piisavalt täpselt sõiduauto kasutamisel saadavat väärtust, siis ei ole lahenduseks see, kui tehakse halvem süsteem.

Probleem on nimelt selles, et kui auto kasutaja on nõus tooma ohvriks sõiduki võimsuse, siis on äärmiselt lihtsalt võimalik maksu vähendada ja seda sõltumata auto väärtusest. Vali võimalikult kallis automark, piirdu keskmise võimsusega ning lohuta end luksuslike lisadega. Ei saa rääkida korrelatsioonist sõiduauto hinna ja võimsuse vahel, vaid lihtsalt tarbija otsustest enda auto komplekteerimisel. Üks valib võimsuse, teine valib brändi, kolmas lisasid. Kulu on lõpuks sama, maksukoormus aga erinev.

Maksude optimeerimiseks vali Tesla

Maksuõiguse teooria kohaselt ei tohi aga maksukohustuslasel olla võimalik komplekteerida enda maksukohustust. Ja lõpuks, kes eelistab mitte loobuda võimsusest, see ostku Tesla Model S (568 kw). Maksustamisel võetakse ju  aluseks liiklusregistri püsi-nimivõimsus, mis on Tesla Model S puhul vaid 66 kw.

Kolmas probleem seisneb veel selles, et uus kord ei arvesta maksustamisel sõiduauto reaalset kasutamist. Erisoodustus rakendub täies mahus ka siis, kui kasutus on minimaalne. Seega on töötaja tegelik boonuspalk väikese sõidu korral madal, kuid maksukohustus on suur. Järelikult suunab uus süsteem veelgi rohkem kasutama tööandja autot erasõitudeks, sest minimaalne kasutus on kõige kahjulikum.