Verepritsmed valgel pluusil

Neist ühe silmi ei suuda ma unustada. 25 aastat tapamajas töötanud mees tunnistas, et tal on Rakveres väga keeruline tööd leida pärast seda, kui ta oli ebaseaduslikus tööseisakus osalemise pärast lahti lastud. Aga mees vaatas rahulikult kaamerasse ja kogu tema hoiakus polnud vähematki enesehaletsust. Tagasihoidlik ja sõnaaher, aga endas kindel. Ta ei kahetsenud seda väljaastumist, kuigi tema olukord muutub võib-olla raskemaks, kui see enne oligi.

HKScani Eesti juht Anne Mere poolel võib küll olla õigus ja seaduse jõud, aga moraalselt paistab lugu teine. Kuidas vaataks Mere sellelesamale mehele otsa ja põhjendaks, et viiekümnekordne palgavahe, mis teda sellest mehest lahutab, ongi igapidi õige ja õiglane? Et see on lihtsalt viis, kuidas maailmas asjad käivad.

 

Vaevalt pidi Mere sellele mehele otsa vaatama ja usutavasti pole ta pidanud ka tapamaja uksest sisse astuma. Kui ongi, siis küllap on valget pluusi katnud nõuetekohased rõivad ja kilemüts.

Jah, lihatööstus polegi ülearu glamuurne ala. Tapamaja streigiga jõudis see ehk pärale ka neile, kellel on ehk juba meelest läinud, kuidas elusad tibud prügikastides surnud tibude keskel oma hukku ootasid. Seegi juhtus Anne Mere vastutusalas, kuigi tema ise muidugi tibusid prügikasti ei vii. Väärteomenetlus ja kriminaalmenetlus on veel pooleli.