Riik ei hüvita nurjunud rahapaigutust

Vastus sellele küsimusele peitub seal, mida järelevalve teeb: sõltumatut riiklikku finantsjärelevalvet finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse eesmärgil.

Päris elus on nende sõnade taga paljuski õigus lubada või keelata finantssektorisse sisenemine, luba omavate isikute kontroll nii kapitali, protsesside kui juhtfiguuride üle. Kontrolli selle üle, kas investeering on investorile pigem kasumlik või kahjumlik, kas üldse investeerida või mitte, finantsjärelevalve otseselt ei tee.

Pettuste eest pole kaitstud keegi

Oleks hoopis teistmoodi ühiskond, kui riik hakkaks ise andma investeerimisnõu iga investeeringu või toote kohta. Eeldama, mis on investorile kasumlik ja mis mitte. Suisa keelama sellist toodet või teenust, mis võib tulevikus tuua kahju. Sellises maailmas ei eksisteeriks enam investeerimist tänases mudelis, kuhu kuuluvad nii investori riskiisu, selle korvamine kasumiga või riski realiseerumisel kahjum kui ka eri investeerimistoodete paljusus. Oleks piltlikult öeldes raha hoiustamine riiklikult tagatud oludes ning riskantsete toodete keeld.

Halduskohtumenetluses on põhimõte, et kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne nõudeõigus, kusjuures on vajalik arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. Finantsinspektsiooni seaduses on kirjas, et riiklikku finantsjärelevalvet tehakse üksnes avalikest huvidest lähtuvalt. See tähendab, et finantsjärelevalve eesmärgiks ei ole kaitsta mitte igat konkreetset investorit eraldi, vaid finantssektorit tervikuna. Kui näiteks kutseline investor tädi Maali on võtnud investeerimisriski, siis ei ole kasum iga kord garanteeritud ega keegi pettuste eest kaitstud. Samuti ei tehta ka finantsjärelevalvet iga investori subjektiivsest kasumi või kahjumi eesmärgist kantuna.

Jõudes tagasi algusesse, et kes peaks siis investorile kahju hüvitama, on vastus väga lihtne – tegu on kas investeerimisriskiga ja seda ei hüvitatagi – või peab selle hüvitama kahju tegelik põhjustaja. Seesama isik, kes lubas põhjendamatut tootlust, pettis või pani toime süüteo. Ja nad vastutavadki, nii tsiviil- kui ka süüteo korras. Seda ka 10 miljoni kaasuses, kus kriminaalmenetlus süüdlaste üle on juba mõni aeg tagasi lõppenud, asjaosalised kelmuses süüdi mõistnud ja kohtud kahjugi välja mõistnud.