Tolmupühkimine tulekahju ajal

See hillitsetud nokerdamine, mida Reformierakond selle terminiga väärindada ja õigustada püüdis, oli rohkem status quo poleerimine, stagnatsiooni estetiseerimine, et mitte öelda tolmupühkimine tulekahju ajal või hullemat.

Ma ei ütle seda kurjalt ja sõjakalt, sest kui tahes halvaks me ka olukorda ei tunnistaks, on suur liialdus ja ebaõiglus süüdistada selles valitsejaid ja veelgi enam alles hiljuti valitsusse sattunuid. Kui vaadata ka praegust olukorda, siis hea see kohe kuidagi ei paista, mis aga ei tähenda, et Jüri Ratas väärib materdamist. Hinnangu temale kui poliitikule annaksin pigem kiitva ja saavutused lahterdaks ikka plusspoolele. Ent seda kõike arvestades, milliste kaartidega ta oma partiid alustama pidi.

IRList on mul väga-väga kahju, sest vajaksime kindlasti arukat rahvuskonservatiivsust (mis on küll juhtunud meie kõige akadeemilisema erakonnaga!?), aga näiteks minister Marko Pomerants meenutab üha rohkem isiksustunud keskkonnakahjustust kui keskkonnaministrit. Juhan Parts ei astunud mitte niivõrd ämbrisse, kuivõrd tegi ämbrist IRLi vormirõivaste juurde kuuluvad jalanõud.

Praegu kõige nooruslikum (sh keskmise valija vanuse järgi) erakond on Rohelised ning nende olematu osakaal näitab piltlikult kui palju meie vananevas rahvuskehas on noorust ja nooruslikkust või pateetilisemalt väljendudes – tulevikku. Või veelgi pateetilisemalt väljendudes – lootust.