Lipp lipi peal, lapp lapi peal

Maksupoliitika eesmärgiks oli tuua rohkem sotsiaalset õiglust. Kuna IRL oli selgelt vastu astmelisele tulumaksule, mis oleks senisest enam maksustanud ühiskonna jõukamat osa, siis ainsaks alternatiiviks oligi üsnagi kulukas lahendus, ehk tulumaksuvabastus madala- ja keskmisepalgalistele.

Kuna see oli märgiline poliitika, mida sooviti iga hinna eest ellu viia, siis tuli kehtestada eelarveaukude lappimiseks terve hulga teisi makse. Need pakuti käigult välja ja nende põhjendamiseks eriti aega ning veenvaid argumente ei jätkunud. Mingit seostatud tervikut need maksud ka omavahel ei moodusta (kuidas on omavahel seotud suhkrumaks ja pandimaks – on neil mingi ühisnimetaja, ühine laiem eesmärk, mida nad toetavad?).

Tulemuseks on maksupoliitika, mis pole ei vasakpoolne, ega parempoolne, vaid lihtsalt kokku lapitud erinevatest, üsna halvasti seostatud ideedest.

Selle koalitsiooni puhul on võtmeküsimus, kas valijale jääb meelde pigem see kena kingitus nende rahakotis (ehk siis tulumaksuvabastus) või see, et nende uute maksugega oli neil ikka igavene jama.

Reformierakond ja IRL pingutavad praegu kõvasti, et teostuks just viimane stsenaarium, SDE ja Keskerakond ei ponnista minu meelest just piisavalt, et valijale jääks positiivsem mälestus.