Normaalsuse taastulek

Veel vähem oli ta valik parteide vahel — kumbki esindas amorfset liikumist. Valik oli igale mõtlevale prantslasele selgelt põhimõtete vahel. Ja mõtlevad kõik prantslased, sest vähe on poliitilisi kultuure Euroopas, mis oleksid loomult nii laialt ja sügavalt arutlevad.

Macron pakkus Prantsusmaale edasiminekut Euroopaga, Le Pen lahkumist Euroopast ja ühiskondlikku enesessesulgumist. Macron esindas üldkehtiuvusele pürgivat valgustuslikku ratsionalismi, Le Pen enesevigastuslikku mõistusetuimestust. Valik oli prantslaste jaoks oma ühiskonna eripärasesse missiooni uskumise või tavalisuse tunnistamise vahel.

Le Peni kaotus jääb isa omale alla

Oli algusest peale selge — ja mitte ainult küsitlustes —, et Macroni positsioonis oleks Le Peni vastu võitnud ükskõik milline teine kandidaat, isegi vasakäärmuslasest Jean-Luc Mélenchon. Kõikide taha oleks koondunud nn vabariiklik rinne, mille jaoks patriotism tähendab uskumist Prantsusmaa suurusse. Prantsusmaa suurus revolutsioonist alates on aga kujuteldamatu juhtpositsioonita Euroopas. Küsimus sai olla üksnes Macroni võidu suuruses ning tema pea kahe kolmandikuline häältesaak Le Peni kolmandiku vastu näitab, et “vabariiklik rinne" elab. Vaid üks kord on vahe võitja ja kaotaja vahel olnud suurem: seda 2001. aastal, mil Jacques Chirac lõi Le Peni isa, kes oli varjamatu ksenofoob.

Prantsusmaa valija pinevat huvi oma riigi saatuse vastu illustreerib asjaolu, et 75% alla jäänud osalusprotsenti peetakse nõrgaks. Kuid siingi pole tegemist veerandi ühiskonna laiskuse või poliitikas pettumisega. Prantsusmaa poliitiline kultuur on antagonistlik ja enamus kõrvalejääjatest olid vasakradikaalist bolivaristi Mélenchoni valijad, kes asetasid liberaalse tsentri ja “fašistliku” paremäärmuse vahele perversse võrdusmärgi.

Prantsusmaast idas on põhjust kuuldavateks kergendusoheteks (esimese vooru järel olid need formaalselt ebaviisakad Le Peni suhtes). Saksamaa on saanud üle pika aja konstruktiivse koostööpartneri — eeldusel, et Prantsusmaa parlamendivalimised juunis ja Bundestagi valimised sügisel ei too üllatusi. Küsitlused näitavad hetkel, et Macroni En Marche! on absoluutse enamuse saavutamise lähedal ning Saksamaal jääb võimule ilmselt Merkel.

Wolfgang Münchau osutab esmaspäevases Financial Timesis, et Macron on esimene ELi liider, kel on otsene valija mandaat eurotsooni kordategemiseks. Selleks peab Macron näitama valmidust sisemisteks reformideks. Maastrichti normidesse mahtumiseks piisab mõõdukast kasinusest, avaliku sektori kärpimisest 60 miljardi euro võrra viie aastaga, mis on vaid pool protsendipunkti SKTst. Prantsusmaa majandus, erinevalt Itaaliast jm Ladina-Euroopast, on tugev ja tootlikkus kõrge. Vasutasuks peaks Saksamaa nõustuma eurotsooni tugevdamise, sellele eelarve ja oma ELi ministri tekitamisega. Macron on täis head tahet: tema esimene telefonikõne läks Angela Merkelile, tema esimest jalutuskäiku Louvre’is presidendina saatis "Ood rõõmule".

Moskval lihtsamaks ei lähe

Põhjust on rõõmustamiseks ka kaugemal idas. 300-400 Prantsuse sõdurit jäävad NATO pataljoni koosseisu Tapal. Macronil pole ilmselgelt illusioone Venemaa suhtes — kuigi nagu Saksamaa ei luba Prantsusmaa endale aktiivse konfrontatsiooni otsimist Moskvaga. Aga see on on muidugi lühinägelik vaade asjadele. Olulisem on nii meile kui teistele see, mida üks prantsuse filosoof teatava hüperbooliga kirjeldas Prantsusmaa vastutuse võtmisena lääne ühiskonnamudeli eest. Pärast Brexitit ja Trumpi näitas Prantsusmaa, et võita võib valimisi ka üdini ja häbenemata valgustuslikul platvormil.

Loomulikult on Le Peni platvormis elemente, millega tuleb arvestada, kuid see mure kujutab endast lahtisest uksest sissemurdmist. Sisseränne ja islamiäärmusluse ohjeldamine on kõrgel kohal iga valitsuse agendas Lääne-Euroopas, sõltumata selle poliitilisest värvist — on seda olnud aastakümneid. Omal ajal, 1990ndate keskel, süüdistati Tony Blairi tooride programmi usurpeerimises. Väliste konfliktide põhjustatud sisserändesurve saavutas oma kõrgpunkti 2015. aastal. Seega on Le Pen, Wilders jt reaktsiooni esindajad, aga ükski reaktsioon ei kesta kaua.

Prantsusmaal pandi nädalavahetusel piir populismile veel ühel olulisel moel: viimasel minutil Macroni kompromiteeriv materjal, mis lekkis Venemaaga lähedasi suhteid omavate alternatiivparempoolsete sotsiaalmeediakontode kaudu, hoiti eemale ajalehtedest. Ajakirjandus näitas institutsionaalset vastutust, mis annab lootust ka “tõejärgsuse” nähtuse hääbumiseks. Mitte kõik ei kuulu avaldamisele. Toimetus on selleks, et valida: mis on õige, midagi väärt, ühist hüve edendav — ja mis lihtsalt manipulatsioon või trollimine, millel pole mingi õigust sõnavabaduse kaitsele.