Riigikassa kiusamine

Valitsuse ohjeldamatust kulutamisjanust ajendatud aktsiisipoliitika pälvib õigustatud kriitikat. Tööandjate organisatsioonid on selle alternatiiviks pakkunud pigem käibemaksu 1% tõusu. See lihtne ja arusaadav lahendus ei ole siiski parim. Miks?

Jämedalt võttes on Eestis praegu tarbimismaksud liiga suured, varamaksud põhimõtteliselt puuduvad ja tulumaksukoormus üldiselt keskmine ehk mõistlik, aga liialt kaldu töösuhtemaksude poole.

Saabuv tulumaksuvaba miinimumi tõus nihutab küll veidral ja väga ebamugaval moel, aga siiski seda suhet tasakaalu poole. Paremini saanuks muidugi tasakaalustada tõstes tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni ja samal ajal maksumäära 25 protsendile.

Kuna määra ei tõstetud, aga maksuvaba miinimumi tõsteti, toimus tasakaalustamine nii, et tulumaksusüsteemis tekib puudujääk. Selle kompenseerimiseks lisatakse koormust niigi ülemaksustatud tarbimisele. Eesti tarbimismaksukoormus on Euroopa Liidus suurim või teisel kohal (suhe kogu maksulaekumisse), olenevalt sellest, kas arvestada ka planeeritud maksutõusu.

Kui aktsiisikoormuse vähendamiseks tõsta käibemaksumäära, nihutame sama tarbimismaksusüsteemi sees lihtsalt koormuse teise kohta. Üldine tarbimismaksukoormus jääb samaks või tõuseb õige pisut. Seejuures vähendame sellega sisuliselt maksuerisust, mis suunab soovitavat tarbimiskäitumist (tervise- ja keskkonnakahju). Fakt, et aktsiisimaks on tõusnud liiga kiiresti ja vähendanud sellega riigi konkurentsivõimet (tootmise sisendkulu tõus ning vari- ja piirikaubandus), ei anna põhjust käibemaksu tõsta. See ei anna ka efekti, kuna liiga kõrge tarbimismaksukoormus sellega ei vähene.

Aktsiisid sobivad kaubandusele ja vahendusele

Aktsiisimaksu maksavad ettevõtted, kes ei saa seda tagasi, vaid kandivad selle toote hinnatõusuks. Käibemaksu saab ettevõte tagasi, aga vaid makstud käibemaksu võrra, st ettevõttel, mis loob vähe lisandväärtust (kaubandus, vahendus) on üsna ükskõik, kui suur on käibemaksumäär. Ettevõte, mis loob palju lisandväärtust, kannab loodud lisandväärtuse käibemaksukulu ise ja võtab selle tarbijalt, nagu aktsiisigi puhul. Seepärast on aktsiiside vähendamise ja käibemaksu tõstmise poolt just kaubandus ja vahendus. Suure lisandväärtuse tootjad ei taha käibemaksutõusu.

Toidu- ja vältimatute kaupade käibemaksumääraks võiks olla 14% ja muudel kaupadel 24%. Säärasel erisusel on ka tugev sotsiaalne mõte vähendamaks madalapalgaliste maksukoormust ja tugevdamaks kodumaise toidukauba tootja positsiooni. Varasemate arvutuste järgi on toidu- ja vältimatute kaupade (hügieenitarbed, imikukaubad jmt) käive 1/3 kogu kaubakäibest, st pakutud muudatus ei nõuaks lisaraha väljastpoolt tarbimismaksusüsteemi.

Tasakaalutu maksustruktuuri tõttu ei saa riigikassa piisavalt makse. Maksulaekumist proovitakse suurendada niigi ülekoormatud tarbimismaksuga, täiesti ebamõistlike aktsiisitõusudega. Selline maksude tõstmine on kõige primitiivsem lahmimine, mida maksusüsteemis korraldada saab.

Maksustruktuuri tasakaalustamiseks tuleb passiivne vara maksustada, tulumaksukoormus astmetult tasakaalu viia (tulumaksuvaba miinimum 500 eurot ja tulumaksumäär 25%), tööjõumaksukoormust vähendada sotsiaalsüsteemi reformi abil, tarbimismaksud tasakaalustada käibemaksuerisuste kaudu ning aktsiisimaksud langetada konkurentsivõimelisele tasemele.

Tarbimiskoormuse nihutamine tarbimismaksusüsteemi sees nihutab vaid koormust ühtedelt teistele nii, et ei riik ega ühiskond võida sellest midagi. Tekivad vaid rohkem ja vähem soodustatud grupid, kusjuures suuremat lisandväärtust tootvate kahjuks.