Keda see tulevik huvitab

Tulevikuvõtmes inimesi mõtlema panna on ikka kuradima raske. Kriis või konflikt on üks võimalus kodanike nõudlikkust suurendada, nagu juhtus 2013. aastal valitsuserakonna rahastusskandaaliga ja sellele järgnenud laiapõhjalistel aruteludel. 

Kuid kuidas n-ö rahuajal enda tulevikku kujundada? Kui paljud 30- või 40aastased üldse enda eakapõlve peale praegu mõtlevad, veel parem – selleks mingeid plaane teevad? Leian, et avaliku arutelu käigus tulevikku vaatavate ettepanekute väljatöötamine on selleks hea viis. Kui kord laiapõhjaliselt läbi arutatud, saab asuda lahenduste kallal tööle. Vastasel juhul jäämegi ainult paremast tulevikust unistama ja praegust süsteemi kiruma. 

Uus käsitlus eakusest on vajalik, sest vanaduspõlv on muutunud. See tähendab, et tuleb ka sotsiaalkindlustuspoliitikat uudsel viisil käsitlema hakata. Vananemine puudutab igaüht ja võimalikult kaua täisväärtuslikku elu elada on inimkonna suurimaid eesmärke olnud aegade algusest, seega ei ole keegi meist vabastatud kaasamõtlemisest. Vähenev rahvaarv ja suurenev surve ettevõtjatele sotsiaalsüsteemi ülalpidamiseks – see on paratamatus. Lahendusi riiulist võtta ei ole, need tuleb välja mõelda ja sõnastada, arvestades eakapõlve mõjutavaid uusi tegureid, inimeste isiklikku vastutust ning riigi rolli.

Traditsioonilise, tagajärgi korrigeeriva pensionisüsteemi asemele peaksime fookusesse seadma arengut toetava mudeli väljatöötamise. Siin on ettevõtjatel uue mudeli loomisel võtmeroll, sest ettevõtjatel on võimalik panustada juba praegu eakate tööhõive suurendamisesse, aga mõjutada ka noori – sütitades ettevõtlikkust ja parandades finantskirjaoskust, soodustades elukestvat enesetäiendust.