Ratasel ei maksa passiasjast unistadagi

Vana kalana (Pomerants kuulus ka eelmisse valitsusse – toim) võin kinnitada, et Eestis on elu võimalik ja perspektiivikas ka Jüri Ratase valitsemisperioodil. Mingit vasakpööret pole toimunud ja mis oluline – eri teemadega on võimalik edasi liikuda. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis alkoholipoliitika olgu siinkohal näiteks. Viimati just naljatasin, et selle koostöövaimuga kiputakse priiskama. Kindlasti ei saa öelda, et eelnevate valitsuste tegevus oli kuradist ja alles nüüd saab kõik korda. Järjepidevust ei tasu alahinnata.

Samas ei tasu ka liiga erutuda, kui keegi valitsuspartneritest mõtleb valjusti oma programmilistest ideedest, olgu ta kas või peaminister. Targa inimesena ta ju teab, et selles valitsuses seda passivärvi vahetuse ideed realiseerida ei õnnestu. IRL sellega ju kaasa ei lähe.

Pensioniteema aetakse üle võlli

Pensionite asi on ka üle dramatiseeritud. Kus nüüd hakkavad ümbrikupalgad vohama? Eesti ühiskond on ikka edasi vahepeal arenenud või ma olen elust jõudnud võõrduda. Tuleb teha realistlikke tulevikku vaatavaid otsuseid.

Kelle palk või sissetulekud võimaldavad „kulla varumist“, saab seda ikka teha. Samas peaks ka sajandi keskpaigas olema võimalik kogu Eestimaal tööd teinud rahva nahk vanaduspõlves toores hoida. Mulle ideoloogiliselt meeldib idee, et haridusse panustamine peaks kajastuma ka pensionis, aga eks seda tulegi teha oma teadmistega saavutatud tööpõlveaegse palgaeelise kaudu.

Aja paradoks on poliitikas see, et aasta on kohutavalt pikk ja lühike aeg ühekorraga. Ühe valitsuse poliitika elluviimise põhiinstrument on seadusandluse tuunimise kõrval eelarvepoliitika. Kui sul on teoreetiliselt võimalik teha kolm aastaeelarvet, siis pole mõistlik eeldada, et me selle ühe, antud juhul siis 2017. aasta eelarve, kujundamisest loobuma oleks pidanud. Pole võimalik aastat ära raisata. Sealt ka „kobardamine“, rabedus ja kõik see kritiseerimist väärt osa. 2018 on Eesti inimestele juba valitsusepoolse tegevusena palju etteaimatavam, sest võimalus on jaanipäevani seadusi menetleda, et ka kohanemisaega pakkuda.