Siseküüditamine peab lõppema

Jüri Ratas tahab teha Eestit suuremaks ja tugevamaks nii, nagu ükski e-jobu elus pole julgenud: päris eesti inimestega. See võib osutuda süsteemkriitiliseks. Võib-olla sobib see kodanike Eesti, mida Ratas tahab, 21. sajandisse ja jääb ellu. 25+5 aastat kestnud paranoiline siseküüditamine peab lõppema. Stalin on sur… vabandust… Ansip on Brüsselis. Rõivas on pensionil. Pronkssõdur on kalmistul. Inimesed peavad saama lõpuks passid. 

Sama huvitav kui Ratase julgus oli Reformi reaktsioon, õigemini Kristen Michali matrossovlik vaprus. Kohe sai selgeks, et Hanno Pevkuri jutt uuest programmist on lihtsalt mula, ideoloogiat teeb endiselt Michal ja see on EKREst paremal, nagu alati. Heil Eesti!

Siim Kallas on ju korduvalt öelnud, et kodakondsuseta inimeste probleem on Eestile julgeolekuoht. Michal näitas nüüd Kallasele, kus on koera koht.

Ma arvan, et Reformil ei olegi mingit uut programmi vaja. Ajakirjandusel tuleb vaid oodata, kui teised erakonnad mingi tähtsa probleemi lahendamise kohta midagi ülevad – fentanüül, HIVi-epideemia, ravikanep – ja siis Michalilt küsida, kuidas ja miks nad seda takistada kavatsevad. Michal on ideaalne Reformierakonna juht, ta kehastab oma valijat. Selline mitte lõpuni halb inimene. Ja ta on energiline. Ta tahab viia Reformierakonna sinna, kus tal oli hea: minevikku, pronkssõduri kõrvale. 

Eesti elu aga läheb edasi. Ehk on praegune tõesti ainult Ratase sula ja Michali reform teeb särtsaka comeback’i ja viib uuesti pronksssõduri ja seekord ka Russalka ära? Lihulasse näiteks. Mine tea. Aga väga ei usu. Maailm on muutunud. Ja see, mida ma kuulen inimesi arutamas, on: raha tahaks teenida, paremini tahaks elada, jõukamaks saada. Sel teemal ei ole Reformil kümme aastat mitte ühtegi ideed olnud.