Riigireform vajab peaministri kätt

Riigireformis on aeg edasi liikuda omavalitsuste ülesannete ning rahastamismudelitega. Nõustun valitud plaaniga: kõigepealt piirid ja seejärel ülesannete täpsustamine.

Piltlikustamiseks võib võrrelda Piirissaart ja Tallinna. Erinevate teenuste (laias mõttes) pakkumise võimekus erinevad nagu päev ja öö. Pole võimatu, et omavalitsuste ülesannete käsitlemise juures osutub otstarbekaks ka Tallinna linnaosade muutmine eraldi omavalitsusteks. Ehkki ootamatu on mõelda olukorrale, kus Lasnamäe on kõige rahvarikkam omavalitsus Eestis, ent maailmalõppu ei tähenda see kuidagi.

Muude riigireformi probleemide juures oli hindamisperioodil sebimist palju, kuid otsusteni jõudmine ei edene. Polegi selge, kas lihtsalt kardetakse valikuid teha, võtavad presidendivalimised kogu energia või siis ei osata probleeme ja lahendusi näha. Viimase variandi kasuks kallutab arvamust kangelaslik koondamisülesannete jagamine. Oma nõukogude-aegsest minevikust mäletan mitut sellist kampaaniat. Ent alati vaibusid need kuhugi ja varsti oli aparaat veelgi suurem kui enne. Ka praeguse aktsiooni ajutisust rõhutab, et koondada üritatakse ennekõike abipersonali.

Küsimärke tekitab ka sellise ülesande püstitamine üleüldse. Praegu me ei tea, mis sai pärast koondamist. Kas samu ülesandeid täidetakse ratsionaalsemalt, loobutakse mingite teenuste osutamisest või hoopis saavad samad töötajad sama töö eest palka lihtsalt sisseostetavate teenuste kaudu?

Nagu ka Kersti Kaljulaid on rõhutanud: riik peaks lihtsalt loobuma sisuliselt mittevajalike teenuste osutamisest. Kindlasti kinnitavad vastavad ametnikud ja nende ülemused, kui ülitähtis nende töö on, ent kaine kõrvalpilk näeb sageli selgemalt. Ning loomulikult peab selline analüüs kajastuma normatiivaktides.

Sirgjoonelise koondamisülesannete jagamise asemel võiks mõelda ka kaudsemate, ent tõhusamate tööriistade peale. Näiteks väljaspool Tallinnat asuvate asutuste sulgemise vastu võideldakse sageli kohalike töökohtade kadumise pärast.

Selle kõrval on palju reaalsem mure inimeste jõudmine teenusepakkujateni. E-teenused suudavad paljut, ent siiski mitte kõike. Haiged peavad pääsema arstile, lapsed kooli ja täiskasvanud tööle. Iga töömees teab, millise palga juures tasub tal käia oma autoga 30 ja millise puhul 60 kilomeetri kaugusele tööle.

Riigiasutuste puhul on siis küsimus, kuidas teenuse pakkuja ja kasutaja kokku saavad. Asutuste arvu saab selgelt kokku tõmmata, kui inimesed ei pea teenuseni jõudmise pärast muretsema. Näiteks kui mõni arst käib Tartust või Tallinnast kord nädalas patsiente vastu võtmas maakonnahaiglas, võiksid rahul olla nii patsient kui ka haigekassa. Praegune ühistranspordikorraldus ei võimalda hoolimata praami- ja bussiliikluse doteerimisest maainimestel kiirelt, mugavalt ja odavalt riigi korraldatavate teenusteni jõuda. Terviklik vaade transpordini võimaldaks muid riigi teenuseid palju ratsionaalsemalt korraldada.

Transpordikorraldus on aga vaid üks näide, kus on vajalik erinevate vürstiriikide (loe: ministeeriumite) koostöö.