Kaljurand võib Rõivase maha võtta

Presidendivalimiste riigikoguvoorudest võib kaasa võtta kolm õppetundi.

Esiteks, kui kandidaate on rohkem kui kaks ning enamikul riigikogu erakondadel on kindel soov tüürida presidendivalimised valimiskokku, siis ükskõik milliseid pingutusi ka ei tehtaks, parlamendis presidenti ära valida ei suudeta. Seetõttu tuleb 2011 presidendivalimisi, kus riigipea (Toomas-Hendrik Ilves) valiti ära parlamendis, pidada erandlikuks. Eestis on ikkagi tavapärane see, et presidendivalimised liiguvad edasi valimiskokku, mistõttu ei peaks ei meedia ega erakonnad avalikkuse ootusi riigikogu voorude suhtes üles kütma.

Teiseks. Ka monoliitsena näivad erakonnad murduvad, kui parteisisestest vastuoludest üle ei saada. Viimast nägime Reformierakonna puhul, kus osa Marina Kaljuranna toetajatest lihtsalt ei suutnud end sundida hääletama Siim Kallase poolt. Erakonna tippude mõju oma liikmete hääletuskäitumisele on aga veelgi väiksem valmiskogus, mis teeb presidendivalimiste lõpptulemuse ennustamatuks. Isegi kui erakondade vahel mingid kokkulepped ja diilid tehakse, siis allpool (valimiskogus) ei pruugi see üldsegi pidada.

Kolmandaks. Liidud sünnivad ja koostööd tehakse erakondade vahel ikkagi siis, kus osapooltel on sellest midagi võita. Lihtsalt altruistlikest ja idealistlikest kaalutlustest, et „läheme ja valime Eestile parima presidendi“, ei lähe keegi kompromissidele. See, mida me riigikogus nägime, oli poliitika oma ehedal kujul. Poliitika, see tähendab huvid. Parim näide on siinkohal EKRE otsus 2. hääletusvoorus toetada Mailis Repsi. Seda tehti puhtalt seetõttu, et takistada Allar Jõiksi jõudmist kolmandasse vooru ja seega automaatselt valimiskokku. Jõks on nagu Mart Helmegi establishment’i-vastane kandidaat ja sööks valimiskogus potentsiaalseid EKRE esimehele minevaid hääli.

Ja lõpuks kõige olulisem õppetund, mis puudutab ennekõike just Reformierakonda ja tema juhti: kõigile meeldimise mänge poliitikas pikalt mängida ei saa. Mida kauem neid mängitakse ja olulisi otsuseid edasi lükatakse, seda suuremaks kasvab otsustamise hind. Kui Marina Kaljuranna toetajad peaksid tõesti alustama Reformierakonnas avalikku mässu (st otsustama iseseisvalt Kaljurand valimiskogus üles seada) ja nad on selles ka tulemuslikud, siis sellel võivad Taavi Rõivase positsioonile erakonna esimehena olla saatuslikud tagajärjed.