President peaks raputama

Samas ei vaidle ma üldse vastu neile, kes väidavad, et Eestis ei juhtu midagi hullu, kui presidendiks saab kes tahes sõelale jäänud kuuest. Aga sellisest kriteeriumist lähtumine poleks õige.

Me vajame raputust, et muutunud ja muutuva maailmaga praegusest kiiremini kohaneda. Kuigi tunnen kõiki pretendente, tunnen Siim Kallast ülekaalukalt kõige paremini: tervelt pool sajandit, olen temaga juba kooliajast maailma ja majanduse probleeme arutanud. Ülejäänutega on mu kokkupuuted suhteliselt tagasihoidlikud.

Kui jätta kõrvale Siim Kallase rünnatavus Eesti meedias, siis on ülejäänud küsimustes plussid minu arvates just tema poolel.

Esiteks ei ole ühelgi teisel presidendi ametisse pürgijal sellist maailmapoliitikasse ulatuvat kogemust ja suhtlusringi kui temal; teiseks langeb üksnes temal tema elupõline huviala – majandus ja filosoofia kokku nende valdkondadega, kus Eestis päris kindlasti muutusi vaja on; kolmandaks on ta üksi või ühena kahest positsioonil, kus saab teha mida õigeks peab, tundmata muret enda tuleviku pärast.

Lõpuks pole vähetähtis ka see, et Siim Kallasele on looduse poolt kaasa antud rahutu ja otsiv vaim, mis ei lase tal ümberringi toimuvat rahulikult pealt vaadata, vaid sunnib teda ikka ja jälle mängu sekkuma ka siis, kui tema käsutuses muid hoobasid kui sõna ja suhtevõrgustik ei olegi – aga ka see, et ka pärast ebaõnnestumist tunnistab ta end harva täiesti lööduks.

Äripäev küsis ligi kahesaja ühiskonnategelase ja saja ettevõtte juhi eelistust presidendivalimistel. Reedeses Äripäevas teeme arvamus- ja äriliidrite eelistustestkokkuvõtte. Pikemaid arvamusavaldusi avaldame arvamusrubriigis alates kolmapäevast. Reedes Äripäevas avaldame juhtkirja vormis ka Äripäeva presidendieelistuse (toim).