Õnnetu väikeaktsionär

Üksnes nime poolest aktsionäri staatusesse tõrjutu võib küll oma õiguste kaitseks nõuda näiteks erikontrolli, kuid need võimalused ei taga tegelikult vähimatki kaitset. Erikontrollide või juhatuse vastutuse kaudu ei ole võimalik efektiivset kaitset saada, sest kohtusüsteem on aeglane ning üksiku otsuse tühiseks tunnistamine kohtus ei muuda olukorda ennast. Erinevalt muust Euroopast on meil vähemusaktsionäri kaitse tema enda mure.

Paljudes mitme omanikuga äriühingutes on seetõttu omanikevahelised suhted, ettevõtte juhtimine, dividendipoliitika, väljaostud jms detailideni reguleeritud aktsionäride lepinguga. Kahjuks mitte igal pool ja alati. Meil on ka palju äriühinguid, kus vähemused on jäänud ühingutesse ajaloolistel põhjustel. Vähemusomanikuna investeerides ei ole enamasti võimalik ettevõtte tegelikku äritegevust hiljem mõjutada, juhul kui osutatud usaldust peaks kuritarvitatama või ettevõtte äritegevus aja jooksul oluliselt muutuma. Ja kahjuks käituvad nii mõnedki enamusaktsionärid reguleerimata olukordades nii, nagu oleks vähemusosaluse omakapital tasuta ressurss.

Seoses avalikuse tähelepanu pälvinud BLRT aktsionäridevahelise vaidlusega on mitu tuntud advokaati pikka aega vaielnud, kas vähemusosalusel on õigus nõuda dividendide jaotamist või mitte. Selge on, et iga ratsionaalne investor ootab investeeritud kapitalilt tulu ning teenitud kasumite põhjendamatu mittejaotamine pika aja jooksul on üks viis vähemusaktsionäridele rõhumiseks. Samavõrd selge on ka, et praegune äriseadustik ei anna selle kohapealt vähemusaktsionäridele mingeid eriõigusi ega piira kuidagi aktsionäride üldkoosoleku otsustusvabadust. Erinevalt näiteks Soomest, kus vähemusomanikul on õigus nõuda osa kasumi jaotamist dividendideks.

Äriseadustikku tuleb muuta

Äriseadustiku muutmine oleks kahtlemata positiivne samm, mis sunniks ka aktsionäride lepinguta ettevõtetes vähemusomanike huvidega rohkem arvestama. See muudatus üksi ei lahenda aga olukordi, kus enamusomanik omastab Suure Peetri kombel ebaproportsionaalse osa kogu ettevõtte tulust. Võimalusi, kuidas enamusaktsionär saab ettevõttest tulu ilma seda vähemusega jagamata, on kahjuks palju ning mõistliku ja ebamõistliku otsuse või seotud isikutega tehtud tehingu piir on subjektiivne. Küllap on paljudel meeles nn Norma juhtum, kus juhatus pidas kogunenud vaba raha kõige mõistlikumaks kasutuseks see emaettevõttele välja laenata. Millegipärast eelistanuks väikeaktsionärid enamusomanikule kuuluva ettevõtte krediteerimise asemel aktsiate tagasiostu või suuremaid dividende, nii et iga omanik saaks ise teenitud tulu investeerimise üle otsustada.

Kehtiv äriseadustik on kaldu enamusaktsionäri poole, võimaldades teatud tingimustel õiglase hinna pealt vähemuse väljaostu. Mõistlik on seadusandlus tasakaalustada ning kaitsta ka vähemusaktsionäre, andes neile õiguse nõuda teatud olukordades enda väljaostu. Näiteks olukorras, kus ettevõtet ei juhita kõigi omanike, vaid eelkõige enamusomaniku huvides, ei anna praegune seadusandlik raamistik muud reaalset efekti kui lõputud kohtuvaidlused, heal juhul ühe või teise juhatuse või aktsionäride otsuse tühistamise ning taas otsast alustamise.

Olukorras, kus enamusaktsionär kuritarvitab otse või juhatuse kaudu oma positsiooni, on ratsionaalne võimaldada aktsionäride „lahutust“. Kaasomandit saab lõpetada, ühisvara saab jagada, kuid ettevõttesse investeerinud investorid on omavahel justkui igavesti laulatatud. Vähemusaktsionäri õigus astuda taolises olukorras ettevõtte omanike seast välja (ehk õigus müüa oma osalus õiglase hinnaga enamusaktsionärile või ettevõttele) on reaalselt toimiv viis vähemusaktsionäride vara väärtuse kaitseks ning kontrolliva positsiooni kuritarvitamise lõpetamiseks.