Võim pimestab
Omamoodi kummaline on veel see, et inimene ise pole ehk liiga teadlikki sellest, mida ta valesti teeb või ütleb. On tõestatud, et võimu suurenedes suureneb ka silmakirjalikkus ehk lahknevus inimese tegude ja sõnade vahel. “Meie väärtus on hoolivus,” ütleb tippjuht ja laseb samal päeval alluva lahti e-kirjaga (juhtum päriselust). Või siis leebemas vormis. Juht, kelle firmas on hüppeliselt kasvanud inimeste lahkumise protsent, nõuab oma alluvatelt, et nemad suhtleksid ja tegeleksid oma inimestega – “Sest see on väga oluline!”. Samas ei vaevu ta ise selles suunas, välja arvatud sellest rääkimine, sammugi astuma.
Psühholoogid Adam Galinsky ja Maurice Schweitzer väidavad, et juhtide – mistahes valdkonnas – kõrge kukkumine pole sagedamini võimuga kaasnenud liigse enesekindluse põhjustatud. Vaid kiirele allakäigutrepile lükkavad juhi teiste inimeste vastu austuse vähenemine, teistega vähem arvestamine, inimeste kui vahendite, mutrite nägemine. Vähem ideid, vähem initsiatiivi, vähem vastutust teistel, kehvemad lahendused, kehvemad tulemused. Ja muuseas, kerge on tekkima nõiaring, kus just allakäiku tunnetades võtab ohjadest ehk võimust veel kõvemini kinni.
Milline on siis rohi võimu ebameeldivate kaasnähtude vastu? Jah, on enesestmõistetavaid viise – näiteks igatsorti hüvede vähendamine (alates eraldi parkimiskohtadest kuni luksusautodeni). Ent vast tõhusaim viis, väidavad Galinsky ja Schweitzer, on regulaarselt n-ö teiste sussidesse astumine. Ehk proovida näha maailma teiste inimeste silme läbi.