Nõustamine lööb ego pihta

Kui ma saaks teha nii, et kõik inimesed muudaks korraga ühte oma käitumisharjumust, siis teeksin kuidagi nii, et inimesed lõpetaks teineteisele nõu andmise. Nõu andmise eelkõige siis, kui teine inimene pole seda küsinud.

Ühest küljest meeldib meile mõelda, et teisel inimesel on ju nõu vaja. Ta on keerulises olukorras ja me tahame aidata. See on paraku aga vaid mõte, mida meile endile nõu andjana meeldib mõelda. Palumata nõu andmisest on vaid väike samm käsuni. Seega kui annad nõu, ilma et seda teine inimene küsiks, riskid tekitada temas nördimust, viha ja vastumeelsust, alandust, hirmu, süüd, pärsitust ning/või ükskõiksust.

Mistahes eelpool nimetatud tunde korral on nõu andmine tühja läinud, olenemata nõu sisust. Inimene lõpetab kiirelt kuulamise, isegi kui nõu võib talle kasulik olla.

Kas see, mis kavatsen öelda, aitab teisele inimesele kaasa?

Kui vastus on “jah”, siis jätka. Kui vastus on “ei”, siis ole vait. Vähemasti oled selle küsimusega natuke rohkem teinud oma otsuse mõistusega, mitte emotsioonide ajel.

Enne kui hakkad ütlema (kui vastus eelmisele küsimusele on “jah”), küsi luba: “Kas ma tohin nõu anda?” Nii saab inimene ise otsustada, kas ta vajab sinu nõu või mitte. Reeglina on muidugi vastus “jah”, ent loa küsimisega oled valmistanud inimese ja tema ego ette.

Üks mõte (milles peitub nõuanne) ka lõppu, kui lubad: inimese kõige parem nõuandja on reeglina tema ise.

Allikas: Raimo Ülavere blogi