Dollaril sai kallinemisest villand

Jaapanis oli kvantitatiivne lõdvendamine nn Abenomicsi ehk peaminister Shinzo Abe reformide esimene “lask”. See poliitika on tugevalt jeeni nõrgendanud ja kaubandusülejääki suurendanud.

Odav valuuta toetab kasvu

Dollar on kallinenud lisaks teistegi arenenud (Kanada, Austraalia) ja arenevate maade valuutade suhtes. Paljud valuutad on nafta ja tarbekaupade hindade langedes odavnenud, mis on aidanud ekspordi vähenemise tingimustes siiski kasvu ja töökohti kaitsta. Isegi Hiina laskis mullu lühikeseks ajaks oma valuutal dollari suhtes nõrgeneda ja võib seda teha edaspidigi.

Kuni viimase ajani ei tundnud Ameerika poliitikud dollari pärast erilist muret, sest USA kasvuootused olid Euroopa ja Jaapani omadest suuremad. Aasta alguses püsis lootus, et USA sisenõudlus on piisavalt tugev 3%-lise majanduskasvu toetamiseks. Arvati, et odavam nafta ja uued töökohad aitavad anda tõuke sissetulekute suurenemisele ja tarbimisele, mis ühtaegu soodustab ka investeeringuid.

Asi kiskus jamaks

Tänaseks on pilt muutunud. Dollar kallines palju kiiremini, kui keegi oskas oodata. Ja 2015. aasta esimese kvartali andmed näitavad, et selle mõju ekspordile, inflatsioonile ja kasvule on olnud samuti kiirem kui statistilised mudelid ette nägid. Sisetarbimise kasv jäi kehvaks ja kapitalikulud ning investeeringud erakinnisvarasse veelgi pisemaks.

Ja nii ongi USA liitunud valuutasõjaga, et panna piir dollari edasisiele kallinemisele. Dollarist on hakatud avalikult rääkima kui ekspordi, hinnatõusu ja majanduskasvu mõjutajast. USA valitsus teeb aina enam kriitikat Saksamaa ja eurotsooni aadressil, sest viimane laseb küll käiku eurot nõrgendavaid meetmeid, ent mitte selliseid, mis tõstaksid sisenõudlust – nagu eelarvestiimul ja palgakasv.

Valuutasõjad võivad aga viia kaubandussõdadeni. Ning see poleks sugugi hea uudis ajal, kui USA püüab parasjagu jõuda Vaikse ookeani partnerulspelingu (Trans-Pacific Partnership ehk TPP) sõlmimiseni. Olukorra teeb hullemaks veel kongressis esitatud seaduseelnõu, mis lubab rakendada tollimaksud “valuutamanipulatsiooniga” tegelevatele maadele. Kui tõmmatakse selline joon kaubanduse ja valuutapoliitika vahele, siis keelduvad Aasia riigid leppega liitumast.