3 soovitust justiitsministrile

Annan kolm soovitust, mis loodetavasti väärivad kaalumist.

Kuula oponente

Mis tahes õigusmuudatus puudutab oma adressaate ning sunnib midagi tegema senisest teisiti.

Advokatuur on aastaid pakkunud vabatahtlikku abi, panustades õigusloomesse. Kuulusin aastaid maksejõuetuse ekspertkomisjoni, mille moodustasid mitme olulise valdkonna esindajad. Ministeerium eraldas kohtumisteks lahkelt ruumi, aga sellega kokkupuude piirdus – iga 6 kuu järel tõdesid kolleegid ministeeriumist, et kuna järgmise poolaasta tööplaan ei sisalda midagi maksejõuetusõigusest, pole komisjoni ettepanekutega midagi teha. Liiga palju arutamist on halb, samas ka liiga vähe arutamist. Riik ei saa endale lubada asjatundmatusest, kiirustamisest, mõtlematusest vms tingitud õigusapsakaid ega rumalusi.

Kolleegid „objektile“

Hea õigusnõustaja on vastava majandusvaldkonna spetsialist, mitte pelgalt õigusvaldkonna asjatundja. Halduses aga näib tänini riigi ja alamate suhteis nähtamatu rindejoon, kus ametnikkond teab, mis on tegelikult hea ja õige. Alamad ei kipu seda mõistma, vaid on pahased järjekordse eluvõõra regulatsiooni üllitamise tõttu.

Oma valdkonna eest vastutavad kolleegid on kindlasti võimalik saata mõneks ajaks „objektile“ ehk kogemusi omandama vastava valdkonna igapäevategemistes. Nii mõistaks kolleeg tõenäoliselt märksa paremini valdkonnaspetsiifikat ning väheneks tõenäosus teha järjekordne negatiivselt ahhetamapanev õigusmuudatus.

Vähem kampaaniat

Vajame kiireid pankrotimenetlusi. Pandiga tagatud võlausaldajad (reeglina pangad) on huvitatud kiirest ja võimalikult odavast menetlusest, kuna nende positsioon on tänu pantide olemasolule üsna hästi kaitstud. Ülejäänud võlausaldajad (tarnijad, koostööpartnerid, aga ka näiteks maksu- ja tolliamet) võivad tihti loota mingiski ulatuses oma raha tagasisaamist üksnes juhul, kui halduri töö ja kohtuvaidluste tulemusel õnnestub pankotipessa vara tagasi tuua enne pankrotti võlgniku tehtud kahtlase väärtusega tehinguid n-ö tagasi keerates.

Eesti elektroonseks püüdlevas õigusruumis on üks häbiväärsemaid projekte e-toimik. Aastaid kestab paralleelmenetlemine, kus asjaosalised tegelikult saadavad ikka üksteisele dokumente e-kirjaga (dokumendi ja lisade e-toimikusse üleslaadimine kestab kordi kauem), prindivad siis välja ja panevad pabertoimikusse.

Eesti ei ole enam arengufaasis, mis nõuaks või eeldaks rapsivat õigusloomet või kampaaniaid. Mõistlik on avatud aruteluga püüda kehtestada üksnes õigusmuudatusi, mis on rakendajate ja adressaatidega läbi arutatud, mille rakendatavuses päriselus on püütud mõistlikult veenduda ning mis võimaldavad õigusmuudatuse eesmärki saavutada.