Suhkru- ja rasvamaks tervist ei too

Toidumaks on igast vaatenurgast nii vale idee, et selle tõsimeeli planeerimine paneb peast kinni hoidma. Kas tõesti kaaluks eeldatavalt riigieelarvesse laekuv pisku üles Eesti ettevõtjate konkurentsivõime languse ja vähekindlustatud perede toidukulude suurenemise?

Peamiseks argumendiks tuuakse meie inimeste tervis – soola ja suhkrut sisaldavate toodete maksustamine peaks nende tarbimist vähendama ja seega inimeste toitumisharjumusi tervislikumate valikute poole suunama. Kõlab kenasti, kuid millegipärast ei ole Eesti poliitikud ega ka maksu soovitanud Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oma argumentides viidanud Euroopa Komisjoni värske uuringu „Toidumaksud ja nende mõju põllumajanduse ja toidusektori konkurentsivõimele“ tulemustele. Nimelt selgus uuringust üheselt, et lisamaksustamine vähendab küll konkreetse maksustava toote tarbimist, ent samas puudub mõju kahjuliku toiduaine – on see siis suhkur, sool või rasv – tarbimisele. Veelgi enam, uuringu põhjal on paljud tootjad maksu mõjul hakanud kasutama asendusaineid – suhkruasendajat, maitsetugevdajaid jms.

Uus maks toob automaatselt kaasa toiduainete kallinemise, mis lööb kõige valusamalt neid, kellel sissetulekust kulub suurem osa toidule – vähekindlustatud pered. Uue maksuga suuname need inimesed ühekülgsema toidulaua poole või hakatakse kodumaise toidu asemel ostma odavamat, kuid külmutatud ja säilitusainetega üle koormatud importkaupa riikidest, kus selline maks toidu hinda kõrgeks ei aja. Soomes ongi importtoodete osakaal kauplustes oluliselt kasvanud.

Hind ei ole tähtis mitte ainult Eesti tarbijatele, ka eksporditurgudel on see oluline argument. Meie tootjad on just kohanenud Venemaa sanktsioonidest tingitud olukorraga ning leidmas partnereid uutel turgudel, maksu kehtestamine seaks meid kohe kehvemasse positsiooni. Ärgem unustagem, et Venemaale otsivad asendusturgu kõik Euroopa Liidu riigid, konkurents on väga tihe.

Teiste riikide praktika on näidanud, et toiduainete hinna tõus toob kaasa n-ö toiduturismi – inimesed hakkavad lähiriikidest, kus selliseid makse kehtestatud pole, massiliselt odavamat toitu ostmas käima. Näiteks Taani tühistas just sel põhjusel rasvamaksu, sest tegelikult nende tarbimine ei vähenenud ja inimeste tervisenäitajad ei paranenud – kaubad osteti lihtsalt naaberriikidest ja Taani jäi käibemaksust ilma, lisaks kaotatud töökohad.

Ülekaalulisus on mitmetahuline probleem ja konkreetsete toodete maksustamine seda ei lahenda. Ükski toit ei ole iseenesest hea ega halb. Kui valitsus tahab tõsimeeli inimeste tervise eest hoolt kanda, tuleb senisest enam ja läbimõeldavalt panustada tervisekasvatusse ja liikumisharjumuste toetamisse. Esimese asjana võiks kaotada erisoodustusmaksu tööandjalt, kes oma töötajate sportimise eest tasub.