Kuidas ära tunda libalikvideerijat

Libalikvideerija tavaline tegevusmudel näeb välja nii. Inimene valib eri kanalite vahendusel välja kõige odavama teenusepakkuja, kontakteerub temaga, peab läbirääkimisi ning läheb seejärel kokkulepitud ajal notari juurde osaluse müümise tehingut sõlmima. Enne tehingut maksab ta ära ka teenustasu, mis sellistel puhkudel jääb kuhugi 500 euro kanti.

Sageli on libalikvideerija suhtlemisviis väga sõbramehelik, keelekasutus aga veidi konarlik ning vahel ka kerge aktsendiga. Oma tegelikku isikut ta meelsasti avaldada ei taha. Notaritehingule ilmuvad ostja poolelt teenusepakkuja ning kiiruga otsitud tankist. Notar vormistab lepingu ja asi oleks nagu korras. Aga ei ole.Pärast nädalast ootamist muutub müüja rahutuks, sest kokkulepitud registrikande muutusi ei tehta. Seega jäävad vahetamata nii juhatus kui aadress, üle andmata dokumentatsioon ning ettevõte jääb kokkuleppest hoolimata endise omaniku kaela.

Kontakteeruda libalikvideerijaga enam ei õnnestu, sest tema ettemaksuga nimetu kõnekaarti number (algusega 54-, 58-, 59- ) on välja lülitatud ja e-kirjadele ta ei vasta. Katsed leida temanimelist tegelast ei kanna vilja, sest ta kasutas võltsidentiteeti. Tankisti ehk siis osaluse ostjat samuti ei õnnestu leida. Juhul kui isegi õnnestub, ei ole temaga millestki rääkida. Tema on oma töö tasuks suitsud, viinad või sada eurot kätte saanud ja muu teda ei huvita.

Tulemuseks on, et probleemsest ettevõttest odavalt vabaneda lootnud inimene on sattunud märkimisväärselt hullemasse olukorda kui see, milles ta enne oli. Säästuhinna eest on ta kaela saanud lahendamatu probleemi: osalus ei ole enam tema kontrolli all. Madal hind ei ole ettevõttest vabanemise soovi korral tagatis, et kõik läheb nii, nagu soovitud. Firma likvideerimise otsuse teinul on igal juhul kasulik järele uurida, kes see on, kellega ta neid asju kavatseb ajada.