Saadikute arv sõltugu Eesti elanike arvust

Jüri Raidla tegi ettepaneku alustada juba aastaid paigal tammuvat riigireformi riigikogu liikmete arvu vähendamisest. Mina lisaksin rahvaesindajate arvu vähendamise ideele veel ühe täiendava dimensiooni: vähendame rahvasaadikute arvu nii, et seome riigikogu liikmete arvu Eesti rahvaarvuga.

Diskussioone riigikogu liikmete arvu üle on peetud varemgi. Optimaalseks rahvaesindajate arvuks on pakutud numbreid alates 41st, aga on ka peetud vajalikuks riigikogu liikmete arvu hoopis suurendada. President Lennart Meri pooldas riigi lihtsamaks muutmise eesmärgil parlamendiliikmete arvu vähendamist 81 rahvaesindajani.

Eesti rahvastik vananeb ja väheneb. Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt elab 2040. aastal Eestis ligikaudu 1 195 000 inimest. Seda on 117 000 inimese võrra ehk kokku Pärnu, Narva ja Viljandi linna elanike arvu jagu vähem kui täna. Veelgi enam: Eurostat prognoosib, et 2080. aastaks on Eesti rahvaarv kahanenud 1 029 443 inimeseni.

Ehkki Eesti rahvaarv on taasiseseisvumise järgsetel aastatel tublisti vähenenud, on hääleõiguslike kodanike arv suurenenud. Peamiselt seeläbi, et hulgast määratlemata kodakondsuseta isikutest on saanud Eesti kodanikud. Märkimisväärselt on suurenenud ka alaliselt välisriikides elavate hääleõiguslike Eesti kodanike arv: kui 2007. aastal oli välisriikides elavaid määratud valimisringkonnaga hääleõiguslikke Eesti kodanikke 10 437, s.o 0,78% Eesti rahvaarvust, siis käesoleva aasta riigikogu valimisteks on valimisringkond määratud 61 694 alaliselt mõnes välisriigis elavale Eesti kodanikule, moodustades juba 4,7% Eesti rahvaarvust.

Kuna riigikogu näol on tegemist Eesti rahva esinduskoguga ja riigikogu liige on rahva esindaja, teen eeltoodule tuginedes ettepaneku siduda riigikogu liikmete arv Eesti rahvaarvuga (mitte aga valimisõiguslike isikute arvuga). Kui esindatavaid jääb järjest vähemaks, võiks loogilise sammuna väheneda ka nende esindajate arv. Vastasel juhul võime mõningate liialdustega öeldult olla aastate pärast silmitsi olukorraga, kus Eesti on rahvast tühjaks jooksnud ja kogu elektoraat asub välismaal, Eestisse aga on jäänud vaid need 101 rahvaesindajat.

Riigikogu liikmete arvu sidumine rahvaarvuga võiks olla oluline abinõu ka Eesti riigi kestliku arengu seisukohalt. Kui esinduskogu liikmete arv oleks otseselt seotud meie rahvaarvuga, oleksid parlamendisaadikud ehk enam motiveeritud tegelema Eesti pikaajalise arengu perspektiivide ja jätkusuutlikkuse seisukohalt oluliste küsimustega ning mõtlema järgmisest valimistsüklist kaugemale, sest vastasel juhul ei pruugi vähenenud saadikukohtade tingimustes enam kõigile tänastele parlamendiliikmetele tulevikus kohti jätkuda.

Oleme täna olukorras, kus ühe rahvasaadiku kohta on meil ligi 13 000 elanikku – see suhtarv on umbkaudu poole väiksem kui enamikes Euroopa riikides. On tõsi, et väike riik ongi luksus, aga situatsioonis, kus riigi toimimiseks vajalikud seadused on suures osas valmis (seaduste väljatöötamine on määratletud kui riigikogu põhitöö) ei tundu 101liikmelise esinduskogu pidamine enam ratsionaalne.

Ühe võimaliku variandina pakun välja järgmise lahenduse: 51 saadikukoha olemasolu parlamendis oleks n-ö fikseeritud ja kindel – selleks, et tagada riigikogu funktsioneerimine ja erinevate ühiskonnagruppide esindatus. Edasi võiks iga 1 000 000 elaniku piiri ületava 20 000 elaniku kohta lisanduda üks parlamendikoht. Toon näite: käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga on Eestis 1 312 300 elanikku; sellest lähtuvalt võiks riigikogu liikmete arv eeltoodud loogikat järgides praegu olla 51 + 15,6 = 66,6. Tulemuse ümardamisel ülespoole paaritu arvuni saaksime 67 parlamendikohta.

Võttes aluseks statistikaameti rahvastikuprognoosi ja kasutades juba eelkirjeldatud arvestusloogikat, võiks Eesti rahvaarvu muutusest tulenevalt olla 2040. aastal riigikogus kohti 61 saadikule. Kindlasti tasub nimetatud ettepanekute valguses kaaluda terve riigi muutmist üheks valimisringkonnaks.

Pole kahtlustki, et riigikogu liikmete arvu muutmine, mis eeldab muu hulgas põhiseaduse muutmist, vajab laiapõhjalist diskussiooni ja põhjalikult läbimõeldud samme. Aga pelgalt see argument, et traditsiooniliselt on riigikogu kujunenud 101liikmeliseks, ei saa olla kuidagi põhjus muudatuste vajalikkuse eitamiseks.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.