Ilmselt on arusaadav, et sellistel tingimustel pensionipõlveks säästmine ei ole kuigi rohkearvuline. Pigem rahvusvaheliste ettevõtete reeglitest tingitud. Et jõuda tegeliku tööandja pensionini, peaks tegema kaks selget liigutust.
Esiteks ei näe ma põhjust, miks peaks tööandja soov panustada oma töötajate pensionipõlve olema võimalik vaid siis, kui ta on valmis seda tegema kõigis kolmes sambas korraga. Vahest on seda liiga palju soovida? Seega peaks need tööandja pensioni sissemaksed olema vabad vähemalt sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osast.
Teiseks on vaja luua erinevad reeglid kolmandas sambas sõltuvalt sellest, kas sissemakseid teeb töötaja ise või teeb seda tööandja. Kui tööandjapoolsed sissemaksed oleksid vabatahtliku pensionikindlustuse loogika alusel sama vabalt kasutatavad, tekiks palgaraha maksuvaba keerutamise oht, mida me ju ei taha.
Sisuliselt oleks see selline „kaks ja pool“ sammast pension, millel on maailmas pikk ja kuulsusrikas ajalugu. Austatud Saksamaa pensionär, kus keskmine pension moodustab üle 65% keskmisest palgast, saab pensioni, mille rahastamises on meiega võrreldav sotsiaalmaksu pensioniosa 19,5%. See protsent katab aga alla 30% Saksamaal tehtavatest pensionikuludest. Lõviosa ongi pension, mis põhineb tööandjate aastatepikkusel panustamisel säästmisesse töötajate tulevase pensioni nimel.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.