Eesti 100% elektromobiilseks

Kui Eestisse jõudsid esimesed Mitsubishi elektriautod, võis mõneltki poolt kuulda kirumist, et need “kärud” ei kõlba kuhugi ning saastekvoodid oleks võinud millegi parema vastu vahetada. Täna sõidavad sotsiaaltöötajad nende autodega ilma muredeta. Lisaks pooletuhandele Mitsubishile veereb Eesti teedel enamgi veel elektrilisi Nissan Leaf´e. Seetõttu võiks minna elektriautodega sammu edasi ja kaaluda Eestis 100% elektriautodele üleminekut.

Täies mahus elektri jõul liikuva sõidukipargi üheks peamiseks plussiks on energeetiline sõltumatus välistest kütusetarnetest. Elektriautodele vajaliku elektri on Eesti võimeline ise tootma. See annab kindluse, et mis ka ei juhtuks kaubandussuhetes teiste riikidega, elu Eestis seisma ei jää, vähemasti mitte ratastel liikumise osas.

Teiseks on majanduslik kasu. Eesti on hädas sellega, et import ületab eksporti, mis omakorda pärsib majanduse arengut. Kuna Eesti ise mootorikütuseid ei tooda, siis tugevat rolli negatiivses väliskaubandusbilansis mängib kütuste import. Kui nüüd seesama hulk sõidukeid panna liikuma elektri jõul, siis väheneb vajadus kütuste sisseveo järele drastiliselt ning on suur lootus, et eksport hakkab lõpuks ometi ületama importi.

Kolmandaks ja mitte vähem tähtsaks faktoriks on innovatsioon ja pioneeri rollis olemine. Täielikult elektritranspordile üleminek nõuab täiendavaid investeeringuid infrastruktuuri, mitmetele probleemidele lahenduse leidmist ning inimeste mõttemallide muutumist. See kõik pole lihtne, kuid võimaldab meil olla teenäitaja teistele riikidele, kellega saame oma know-how`d jagada. Teadmiste jagamine on aga tänapäevases teadmistepõhises ühiskonnas üsnagi tulus ettevõtmine. Probleemidele lahenduste leidmisega kaasneb uute ettevõtete loomine, mis loob juurde töökohti ning toob riiki tulu, kuna selliste ettevõtete toodetel või teenustel on tugev ekspordipotentsiaal.

Kuidas aga praegu edasi liikuda, et saada 100% elektromobiilseks riigiks? On selge, et sarnaseid tehinguid, nagu oli Eestil Mitsubishiga, vaevalt enam meile sülle kukub. Siinkohal peab veduri rollis olema valitsus, kes peab elektriautode soetamise muutma inimestele atraktiivseks. Võrreldes sama suure sisepõlemismootoriga autoga peaks elektriauto olema samas hinnas või isegi soodsam. Et seda saavutada, võib kaaluda elektriautodele ostutoetuse taastamist, nii nagu see oli ELMO programmi raames. Samuti võib kaaluda elektriautode käibemaksust vabastamist.

Täiendada on tarvis ka infrastruktuuri. Kiirlaadijate võrk peab muutuma tihedamaks, samuti peaks kiirlaadijaid olema igas asupaigas vähemalt kaks. Seejuures on tähtis silmas pidada, et investeeringud infrastruktuuri peavad tulema enne. Kõigepealt peavad kasutajad nägema, et neil on võimalik elektriautoga muretult liikuda, alles siis on nad nõus selle soetama.

Kuigi praeguse nafta hinna tõttu võib motivatsioon elektrijõulise sõidukipargi suunas liikuda tunduda väike, ei maksa unustada, et madalad kütusehinnad ei püsi igavesti. Samuti tuleb arvestada järjest karmimaks muutuvate keskkonnareeglitega, mis tähendab seda, et kui Eesti ei tee suuri muutusi oma transpordi- ja energeetikasektoris, siis võime jõuda olukorda, kus saastekvootide müümise asemel tuleb neid osta. Arvatavasti ei taha keegi sellisse olukorda jõuda, seega tuleks muutustega alustada juba praegu.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.