Kui alustaks õige väikestest asjadest?

Valimismöll on tuure kogumas ja erakonnad asunud üksteist üle trumpama mitmesuguste lubadustega, muu hulgas ka maksulubadustega. Erinevalt varasematest kordadest, kust meenub ähmaselt loosungeid stiilis „Maksudega ei mängita“, on seekord asi kuidagi eriti mastaapselt ette võetud. Seekord ei tahaks ma üldse süveneda nendesse ettepanekutesse ega arutleda, kui reaalsed need muudatused üldse on ja kuidas võiksid mõjuda Eesti majandusele ja maksumaksja käitumisele. Selle asemel tahaks poliitikuid ja ametnikke üles kutsuda alustama väikestest asjadest ning kõrvaldama maksuseadustest mõned ebakohad, mis takistavad ettevõtjate igapäevast normaalset tegevust. Valisin spetsiaalselt sellised muudatused, mis ei keera eelarvet kreeni ning on praktikas lihtsalt rakendatavad.

Näiteks võiks lubada tööandjal maksuvabalt hüvitada nende töötajate sõidukulud, kes peavad igal hommikul ja õhtul läbima pikki vahemaid ühest Eestimaa nurgast teise, sest inimese kodukohas lihtsalt ei ole tööd. Kindlasti oleks vahva, kui riik suudaks (kas või maksusoodustustega) aidata maal uusi töökohti luua või olemasolevaid säilitada, kuid esimeses järjekorras võiks riik olla abiks neile tööandjatele ja töötajatele, kes on regionaalpoliitika ajamise enda peale võtnud. Kui töökoht ei tule inimese juurde, läheb inimene töökoha juurde.

Lisaks sõidukuludele võiks teatud tingimustel lubada töötajaid ka maksuvabalt majutada – näiteks Narva elanik võiks selle asemel, et igal hommikul rongiga Tallinnasse sõita, töötada näiteks vahetustega ja elada tööandja „ühiselamus“. Mujal maailmas on sellised maksuvabastused juba ammu olemas ja ka Eestis on tööandjad selle vastu huvi tundnud. Võiksime rääkida ka kolimiskulude hüvitamisest, kui töötaja otsustab lõplikult oma elukoha töökohale lähemale tuua – praegu lubab seadus sellist hüvitist maksuvabalt maksta ainult avalikus sektoris.

Välismaale lähetusse saadetud töötajale võib maksta maksuvaba päevaraha 32 eurot päevas. See määr (500 krooni) kehtib muutumatuna juba 20 aastat. Vaevalt keegi usub, et 20 aastaga on ainult Eestis elu kallimaks läinud ja mujal maailmas mitte. Täna oleme sellises olukorras, et Eestisse tööasjus sõitev soomlane, rootslane või lätlane saavad Eestis oluliselt rohkem maksuvaba hüvitist kui eestlane nendes riikides viibides.

Eesti-siseses lähetuses ei ole alates 2009. aastast enam üldse lubatud maksuvaba päevaraha maksta. EMLi arvates on selline ebavõrdsus lausa põhiseadusevastane, sest vähemalt meie teada ei ole veel suudetud teaduslikult tõestada, et töötajatel oleks välismaal viibides suurem söögiisu kui Eestis töötades. Aga eelkõige just toidukulude katteks ongi päevaraha mõeldud.

Alles septembris kaotati ära 64eurone hüvitis töötaja isikliku sõiduauto kasutamise eest. Nüüd võib hüvitist maksta kuni 335 eurot, aga ainult sõidupäeviku alusel. See kehtib ainult töötajale ja ainult sõiduautole. Kui töötajal peaks olema vajadus kasutada tööasjade ajamiseks isiklikku kaubikut või kui inimene osutab teenust käsunduslepingu alusel, siis tuleb lisaks sõidupäevikule esitada ka kütusetšekid ja raamatupidaja peab läbi tegema füüsika kontrolltöö, et arvutada, kas hüvitatav kütusekogus vastab läbitud kilomeetritele. Kehtestada tuleks lihtsustatud hüvitamise kord kõigile olulisematele töövahenditele, mida inimesed tihti oma raha eest ostavad ja oma tööandja huvides kasutavad. Samuti kurdavad ettevõtjad, et töötaja kodukontori kulude hüvitamise praktika on ebaselge ja sõltub paljuski konkreetse maksuametniku maailmavaatest ja silmaringist. Siin oleks abiks kas või väike juhend.