Igaühe maksureform

Valimiseelses tuhinas tehakse kolm peamist viga. Esiteks on viga arvamus, et kunstipärane maksureform, st maksude muutmine ilma riigireformita teeb meie elu paremaks. Teiseks, suutmatus lahti saada üleelusuurusest regulatsioonikoormast, meisterdades juurde üha uusi raha neelavaid regulatsioone. Kolmandaks, möödunud aastatuhande mõtteviis: mida rohkem rauda ja betooni suudame ELi fondide abiga monteerida, seda edukamad oleme.

Mitte suuri asju ei taheta teha, vaid endale mälestusmärke püstitada. Nii tekivadki mõttekesed ehitada laenurahaga Tallinna-Tartu maanteed, lasta paarsada miljonit üürikorterite lõputusse veskisse, ehitada meeletult kallist mandri südamesse tormavat raudruuna. Ärgem unustagem Saaremaa silda, Soome lahe tunnelit ja Haapsalu rongi.

Maksud on vaid vahend, mitte eesmärk. Kuidas teha maksureformi oludes, kus suurimaks maksumaksjaks on riik ise? Selleks, et maksureformist asja saaks, tuleb teha seda, mida Jüri Raidla nimetab riigireformiks. Riigireformiga peaksime määratlema, millist riiki me suudame pidada ja milliseid regulatsioone vajame. Et ühel hetkel ei peaks tõdema, et riik on sunnitud hülgama osa funktsioone.

Mida teha paari-kolme miljardiga, kui need raua, betooni ja bürokraatia alt kätte saaks? Ega esivanemad asjata ütelnud, et kui me ei saa suureks rahvaarvu poolest, siis saagem suureks vaimult. Ega siis raud ja betoon pole vaimu suuruse mõõdupuu. Me saame läbi ilma laenatud Tallinna-Tartu maanteeta, ilma üüratute (või vähemalt üüratute dotatsioonidega) üürikorteriteta, ilma läände tormava raudruunata, aga tarkade ja tragide noorteta me läbi ei saa. Investeerima peame seega haridusse ja teadusse. Eesti ei saa edukaks mitte suurustades, vaid mõistust kasutades.