Töövõimereform suurendab inimeste sissetulekut

Sotsiaalpoliitika ei ole äriettevõte, mille eesmärk on kasumit teenida. Meie elanikkond vananeb, meid kummitab tööjõupuudus. Eakate ja erivajadustega inimeste toetamine, et nad saaksid võimalusel tööl käia, on väljakutse pea kõikide Euroopa riikide jaoks. Olukorras, kus meie iga kümnes tööealine inimene on töövõimetuspensionär, puudub meil luksus probleemist kõrvale vaadata. Töövõimereformi peamine eesmärk ei ole lühiajaliselt mõõdetav rahaline tulu. Tegemist on pikaajalise investeeringuga inimkapitali ning selle  tulemus väljendub erivajadustega inimeste senisest oluliselt paremas tööga hõivamises ning üldises kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurenemises. Mis tähtsaim, muudatuse tulemusena inimeste toimetulek ja ühiskonnaelus osalemise võimalused paranevad. Sellest võidavad kõik – nii töötajad kui ka tööandjad.

Töövõimereformi tähtsaim eesmärk pole pelgalt see, mitu miljonit eurot kokku hoitakse. Muidugi, reformil peab olema positiivne rahaline mõõde, ja see on töövõime reformil olemas. Töövõimetoetuse seaduse eelnõu seletuskirja lisas on dokument, milles on koostöös rahandusministeeriumiga toodud välja tulude prognoos kuni aastani 2020. Tiina Kangro väide, et oodatav tulu aastal 2020 on 15-17 mln eurot, on vale. Seni tehtud arvutuste järgi on see 2020. aastal 52,4mln eurot. Jah, summa võib tegelikkuses olla väiksem, kuivõrd eelnõu jõustumist on edasi lükatud, ent arvutused on tehtud varasema jõustumise baasilt. Kokku on rahandusministeerium näinud võimalikku tulu 143,4 mln eurot, mis tuleneb tööjõumaksudest.

Reformi positiivne mõju ei piirdu 2020. aastaga, vaid on pigem just sellest ettepoole suunatud. Reformiga kaasnev rahaline tulu ilmneb pikaajalises perspektiivis, murdepunkt on prognooside kohaselt alles 2019. ja 2020. aastal.

Eesti ettevõtted võidavad reformist, sest riik toetab erivajadustega inimeste töölevõtmist eri toetuste, sh maksusoodustuste kaudu. Toetuste praktilist kasu on võimalik uurida näiteks ISS Eestilt, kus juba praegu töötab 200 vähenenud töövõimega inimest; Seve Ehitusest, kus iga viies töötaja on vähenenud töövõimega, või Selverilt, kes on samuti tööandjatele mõeldud toetustest abi saanud, et luua arvestataval hulgal töökohti erivajadustega inimestele.

Kogu see raha – nii Tiina Kangro artiklis jutuks olnud 350 miljonit kui ka veel lisanduvad kaudsed kulud – lähevad otse Eesti majandusse. Seda nii töövõimetoetuste kaudu tarbimisse liikudes; Eesti ettevõtete ja mittetulundusühingute kaudu, kes osutavad inimeste tööle tagasiaitamiseks vajalikke tööturu-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuseid, ja nendesamade palkade ning ettevõtete poolt loodava lisaväärtuse kaudu. Tervikuna on töövõimereformi oluline hüve surve vähenemine pensionikassa defitsiidi suurenemisel.

ESFi vahenditest läheb peaaegu kolmveerand tööturumeetmetesse ehk nendesse meetmetesse, mis otseselt aitavad viie aastaga ligi 15 000 vähenenud töövõimega inimest tagasi tööturule. Lisaks on selles kulunumbris töövõime toetamise skeemi loomine, spetsialistide koolitamine tööks vähenenud töövõimega inimestega ning tööandjatele ja töötajatele suunatud tegevused.

Reformi otsene kulu on töötukassa tegevuskulud. Töötukassa võtab teadupärast edaspidi iga tööturule tagasiteed otsiva inimese juhtumi algusest lõpuni enda peale, tehes vajadusel koostööd teiste asutustega, abistades tööandjaid töökohtade kohandamisel, neid nõustades jpm. Eestis on praegu 100 000 töövõimetuspensionäri, suhteliselt enam on vaid Horvaatias. Sellele jätkusuutmatule olukorrale on juhtinud tähelepanu nii OECD kui ka riigikontroll hiljutises aastaaruandes. Töötukassa tegevuskuludeks on arvestatud  112,8 miljonit eurot. Siia hulka kuuluvad administreerimiskulud ja IT-kulud. Tiina Kangro märgib, justkui hakkaks töötukassa töötajad saama palka 2400 eurot kuus. See ei pea küll paika. Juhtumikorraldaja keskmiseks palgaks reformi käivitumisel saab 1200 eurot, mis aastaks 2020 tõuseks 1500 euroni.

Maksumaksjal, riigikogul ja valitsusel on laias laastus kaks varianti – kas jätkata tänase toetussõltuvuse süvendamisega, kus inimesed on määratud kehvale toetuspajukile ning teenuseid ja ressursse napib igal pool, või teha arvestatav investeering eesmärgiga tuua inimesed tagasi aktiivsesse ühiskonnaellu ja tööturule.

Meie valik on ratsionaalne - teha koos ühiskonnaga pingutus selle nimel, et tuua osalise töövõimega inimesed välja toetussõltuvusest, aidates nad tagasi tööjõuturule.