Põlevkivi parim maks eeldab riigi enamust ettevõtetes

Põlevkivitoodete maksustamise teemal Eestis peetavates lahingutes käib vaidlus sisuliselt erinevate maksumudelite riskide üle riigile ja ettevõtjatele. Norra näitel võiks heaks lahenduseks olla täiendava põlevkiviõli tootmise tulumaksu rakendamine, mille eelduseks on riigi enamusosalus kõigis põlevkiviõli tootmise ettevõtetes.

Keskkonnamaksude korral on suurimaks riskiks ettevõtete ja laenuandjate jaoks nn poliitiline risk: riigi soov makse tõsta on pidevalt päevakorral ning see vähendab igasuguste investeeringute tasuvust. Riigi jaoks on sisuliselt ainus risk seotud olukorraga, kus maksude tõstmise tulemusel juhtubki äkki nii, et ettevõtted panevad oma poe kinni. Maailmaturul konkurentsivõimetu põlevkiviõli sektor tähendaks riigile keskkonnamaksude ja ka muude sektoriga seotud maksutulude laekumise lõppu. Seega ettevõtja risk selle mudeli puhul on väga suur, riigil aga seotud vaid vindi ülekeeramisega.

Omanikutulu (nn royalty) maksustamist naftatoodete puhul on maailmas peamiselt rakendatud kahel viisil: maksustades teenitud tulu (nagu Norras) või sidudes maksumäära maailmaturu hindadega (nagu Venemaal). Viimasel juhul jagavad ettevõtjad ja riik tuludega seotud riske: maailmaturu hindadega seotud maksutulu mõjutab ettevõtjate tulusid ja riigi eelarvelaekumisi. Samas on sellesse mudelisse sisse kodeeritud lühikeses perspektiivis ettevõtjatele ja pikas perspektiivis riigile mõjuv tulu pidev vähenemine inflatsiooni tõttu. Selle tulemusena suurenevad esmalt ettevõtjate kulud, mis suunab hinnavalemis riigi tulu perioodiliselt vähendama. Seega on tegu nii riigile kui ettevõtjale suhteliselt ebamugavate riskidega mudeliga, juhul kui maailmaturu hinnad ei kasva inflatsioonist kiiremini.

Maailma parimaks ressursi maksustamise mudeliks loetakse Norras rakendatud nafta maksustamise skeemi, mille puhul maksustatakse täiendava tulumaksuga naftatootjaid. Selle mudeli põhieelduseks on aga riigi enamusosalus või kontroll naftat tootvates firmades – vastasel juhul viiakse ettevõtte kasum igasuguste „teenuste“ ostmisega minimaalseks ning riigil jääb õigustatud ressursitulu saamata.

Siit tekibki ketserlik mõte: mis oleks, kui vahetaks riigile kuuluva ja erakätes olevate põlevkiviõli tootmise ettevõtete aktsiaid selliselt, et riik saaks kõikides ettevõtetes enamusosaluse, ning rakendaks seejärel täiendava põlevkiviõli tootmise tulumaksu? Tulemusena võiks riik saada maksimaalselt õigustatud tulu oma ressursilt ning eraomanikud tooksid juurde oskusteavet ja teeniksid proportsionaalselt ka investeeringutulu. Riigi ja ettevõtja riskijaotuse seisukohalt on see kõige rohkem tasakaalus olev mudel, kuigi riigi kaasosalus võib aeg-ajalt kaasa tuua ebameeldivaid üllatusi.

Kuidas kasutada maksutulu? Omaette teema põlevkivitoodete maksustamise juures on seotud nende maksutulude kasutamisega.

Keskkonnamaksude puhul tuuakse sageli välja vajadust katta nende kaudu keskkonnale tekitatud kahju. Kui aga vaadata, kuhu need rahad reaalselt suunatakse, siis seost põlevkivisektori keskkonnakahjude leevendamisega on sageli raske leida. Samuti tuleks selles kontekstis rääkida ka investeeringutest ja kuludest, mida ettevõtjad ise teevad keskkonnamõjude leevendamiseks – need kulud tuleks sel juhul võtta keskkonnatasude arvestusest maha. Põlevkivisektori keskkonnamõjusid analüüsivatest uuringutest on selgunud, et peamiseks mõjuks on tegelikult kulutused piirkonnas elavate inimeste tervise taastamiseks, miks mitte eraldada siis osa keskkonnamaksudest otseselt Ida-Virumaa tervishoiukulutuste katmiseks.

Ka omanikutulu kasutamise põhimõtted tuleks enne selle rakendamist kokku leppida. Norra on nende tulude baasil üles ehitanud endale reservfondi ajaks, kui neil naftat enam pole. Eesti kontekstis tuleks sel juhul selgeks rääkida ka see, kuidas jätkata praegu keskkonnamaksude kaudu toetatavate projektide finantseerimist ning tagada ka eelmainitud tervishoiukulude katmine.