Jätame Rail Balticu professionaalide hooleks

Ettevõtja Jüri Mõis kirjutas 31. oktoobri Äripäevas, et eelistatud Rail Balticu trass on rahvuslik viga ning pakkus välja oma lahendused. Kogu lugupidamises igaühe arvamuse suhtes on siiski oluline, et argumendid seataks tegeliku elu vaatevinklisse. Nimetatud artikkel on ehe hoiatus, et suurte vigade vältimiseks tuleb raudtee kavandamine jätta professionaalide hooleks.

Mõis on valutanud südant projekti eeldatava maksumuse üle, mänginud laest võetud kilomeetrihinnaga ning leidnud, et raudtee on liiga pikk ja kulukas. Samas näeb ta projekti võtmeideena raudtee maa alla viimist. Ei pea olema ehitusinsener, et märgata vastuolulisust nendes kahes sõnumis.

Eksperdina võin kinnitada, et sõltuvalt keerukusest on maaaluse raudtee maksumus 7–14 korda kõrgem kui maapealne lahendus. Kui viiksime kogu trassi maa alla, siis räägiksime senise 1,1miljardilise maksumuse asemel vähemalt kümme korda suuremast summast ehk 11 miljardist eurost. Näiteks ainuüksi Ülemiste liiklussõlme 300meetrine tunnel maksis ligi 50 miljonit eurot. Tunnel ei ole pelgalt maaalune toru, sellega kaasneb keerukas infrastruktuur.

Tunnel ei ole vaikimisi ka turvalisem lahendus. Tunneli rajamise esmased kaalutlused tuginevad olemasolevast ruumist ja maastikust tulenevatel piirangutel. Ratsionaalselt võttes peaksime olema rahul, et sedavõrd keerukaid olusid Eestis enamasti läbida ei tule ja leidub mõistlikumaid alternatiive. Kusjuures need alternatiivid on maksimaalselt ohutud ning kasutatavad.

Liigume Eesti kaardi juurde. Mõisa sõnul on trass liiga pikk ja autosõit aega säästvam. Trass Ülemistelt Läti piirini ei ole 211 kilomeetrit pikk, see on raudtee pikkus koos Muuga sadamasse suunduva lisaharuga. Ülemistelt Lätti on trassi pikkus 199 kilomeetrit.

Joonlauaga otse üle kaardi tõmmatud raudtee välistaks paraku peatused Raplas ja Pärnus, kihutaks üle paljude kodude ja looduskaitsealade. Pikkusest olulisem väärtus on siiski aeg – kolmveerand tunniga ei jõuaks autoga Ülemistelt Pärnusse ka siis, kui maantee neljarealiseks ehitataks.

Võtan oma selgituse kokku etteheite juures, et riik on lasknud „külanaistel“ jutustada ja pole teinud projekti mahamüümiseks ulatuslikku mainekampaaniat. Isegi kui vaadata mööda asjaolust, et viimase uuringu kohaselt on toetus Rail Balticule Eestis 75 protsenti, pean ametnikuna ebaeetiliseks maksumaksja kulul tehtavat reklaamikampaaniat rahva äraostmiseks. Inforuum peab olema tasakaalustatud ja igale inimesele jääma õigus oma arvamusele.