Palk järab jätkuvalt kasumit

Kui IV kvartali SKPd vaadelda sissetuleku poole pealt, siis näeme jälle, et palk astub kasumile varba peale ja põhjused selleks on nii pikaajalist kui ka tsüklilist laadi. On ühtlasi ka selge, et asjade taoline arengukäik oli piisavalt tugev, andmaks oma panust üha suurenevasse tööpuudusse.

Pikaajaliste põhjuste poolest: nii kaua, kui Eesti oli riik, kus oli rakendamata tööjõudu, püsis ka ettevõtte kasumitase kõrge. Tootmise suurendamisel rakendati suurem hulk tööjõudu ilma et palgakulu oleks tõusnud kiiremini kui kasum. Aastail 2000 – 2005 tõusis kuupalk Eestis keskmiselt stabiilse 10% võrra aastas. 2006. ja 2007. a hüppas see järsu 20 protsendini ning vähenes läinud aastal 7 protsendini aastas.

Kuna paar aastat tagasi oli töötus nullilähedane, siis surve palgatõusule suurenes. Jäme ots oli töötaja käes, turult kadusid töökohad, kus maksti kõige väiksemat palka. Tootlikkus tõusis.

Kui vaadata tsükliliste põhjuste vaatevinklist, siis põhjustab majanduslangus alguses kasumilanguse, palgakulu langeb viivitusega. IV kv summeeritud palgakulu oli aasta lõikes 3,6 % suurem, kasum aga samal ajal langes 20,5 %.

Niisiis, läinud aastal langesid kokku kaks asja: konkurentsivõimelise tööjõu pikaajaline mõju ja tsükliline majanduslangus, mis põhjustasid palgakulu järsku suurenemist SKPga võrreldes. Lõppeks hakkas aga tööhõivele mõju avaldama ka langev kasum. Ideaalturul oleks palk tööjõupakkumise suurenedes langenud, aga Eesti keskmine palk jätkas kasvamist veel ka IV kvartalis. Järgnes töötuse suurenemine. Käesoleval aastal on kuulda, et palk on hakanud langema.

Eesti paindlikkus palga osas soodustab täielikku tööhõivet ja majanduskasvu, aga see ei päästa – ega tohikski päästa – kõiki töökohti. Pikaajalised palka ja lisandväärtust survestavad mõjud jäävad ikka püsima ning põhjustavad ikka ja jälle siirdetöötust. Tootlikkus tõuseb oluliselt siis, kui töötajad lähevad ühelt töökohalt teisele. Mõistagi on praegune kõrge töötustase põhjustatud nii lõhestavatest majandusjõududest välismaalt, aga ka äkiliselt pidurdunud pankadel laenamisest riigisiseselt.

Surve palgatõusuks ei julgusta investeerimist laienemisse, ent lõppeks julgustab see siiski investeerima tootlikkuse tõstmisse. Kasumlike reaalinvesteeringute potentsiaal on Eestis jätkuvalt kõrge, kuna kapitali ja tööjõu relatiivne suhtarv on siin siiski võrdlemisi madal. Muidugi üldine oskuste ja hariduse tase seab alati oma piirangud investeeringu kasumlikkusele. Investeeringute praegune madalseis tuleneb aga peamiselt üldisest majandusseisust maailmas.

Allpool toodud graafik näitab Eesti SKP komponentide suhtelist osakaalu turuhindades vaadatuna sissetuleku poolelt. 2004. a alates on palga osakaal (st summaarne palgakulu) suurenenud 46 protsendilt 55 protsendini. Samal perioodil on kasumi osakaal vähenenud 29 protsendilt 20 protsendini. Kas selline suhtarv püsib ka pikema aja jooksul? Seda näitab meile tööturg.