Kes oskab vene keelt?

Riikliku Eksami ja Kvalifikatsioonikeskuse andmetel tegi 2008. aastal matemaatika riigieksamit ca 4600 õppurit ning inglise keelt ca 10 000. Tabelist aga selgub, et vene keelt võõrkeele riigieksamina tegi pea 20 korda vähem õppureid (435). Kuigi keskmine tulemus oli kõrge (73,9), siis kaldun arvama, et nende seas oli palju neid, kes vene keelega ongi enam sina peal (nt üks vanematest vene rahvusest).

Kui jätta statistika kõrvale, siis igapäevase töö käigus jääb mulje, et vene keele oskus eestlaste ning eriti noorte seas on hääbumas. Südant valutada sellepärast veel kas ei osata või taheta. Nagu ütles üks mu kolleeg, et vene keele hinne oli koolis küll viis, aga rääkida ei oska. Suur probleem on tegelikult keelepraktika võimaluste puudumine. Vene keelt oskavad need noored, kes on pärit Ida-Virumaalt või veetnud lapsepõlve Lasnamäe liivakastides mängides. Oleme lähitulevikus jõudmas olukorda, kus vene keelest on tööturul saamas rariteetkompetents.

Ühelt poolt on vene keele madala populaarsuse taga ajaloolised põhjused: küllap mäletavad paljud Karl Vaino aegset endist haridusministrit Elsa Gretškinat või seda, kuidas Nõukogude armees toenglamangus padjež’e õpiti. Teiselt poolt arvatakse, et vene keele oskus tänases Eestis on justkui rudiment: vene rahvusest kaasmaalased on nagunii huvitatud eesti keeles suhtlemisest ning kaubavahetus ja ärisidemed idanaabriga kuivavad varem või hiljem kokku. Seepärast ongi keeleõppe propageerimisel vaikimisi silmas peetud ikkagi ennekõike inglise ja saksa keele õppimist (uute moevooludena ka prantsuse, itaalia ja hispaania keel).

Küllap mõistavad tegelikult paljud, et vene keele oskamisest on praktilist kasu. Tutvusin meie suuremate tööportaalide tööpakkumistega ning paljudes valdkondades (nt teenindus, sotsiaaltöö, koolitus, kinnisvaravahendus, müügitöö, avalik sektor, tööstus) on vene keel vähemalt suhtlustasandil nõutav.