Mul on kolm last. Esimene sündis 1992., teine 1994. ja kolmas 2002. aastal. Nüüd, mil valitsus maadleb eelarveülejäägi laiaks löömisega, julgen teile meenutada, et teie juhitud vabariik on meie perele võlgu!
Võlg tekkis hetkel, kui valitsus seadustas vanemapalga, mis jaotas ühed saajaks, teised tasujaks. Toetuse maksmine on võimalik seetõttu, et on mingi kriitiline mass, kes on lapsed kas sünnitanud või ei soovi lapsi üldse. Järelikult maksan mina, kolme lapse isa, ja mu naine, kolme lapse ema, kinni tänaste sünnitajate vanemapalga. Olgu, peaasi, et meie lastel oleks kellegagi mängida.
Aga et minu lastele eraldatud toetus on olnud kordades väiksem praegusest, siis ootan ma, et valitsus õiendaks võla, mille ta võttis vanematelt, kes sünnitasid oma lapsed enne suurejoonelise toetuse sisseviimist.
Ma ei taha seda raha kätte. Ma tahan, et te paneksite võlgu oleva raha mu lapse haridusfondi. Meil on plaanis mõned väljaminekud. Esiteks pooleaastane õpilasvahetus riiki, kus vanem laps tahaks hiljem ülikoolis jätkata.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Olen nõus sõlmima lepingu, et kui laps ei tule pärast kooli tagasi Eestisse, maksame õpingutasu riigile tagasi. Ehk siis, valitsusjuht Ansip, te olete mulle võlgu vastuse, kas tuleb teadmistepõhise majandusega Eesti või jääb see ainult loosungiks?
Seotud lood
Kell on 9.45. Garderoobi ees on järjekord, registreerimislaua juurde saabub korraga 30 inimest ja esimese ettekandeni on jäänud 15 minutit. Suure konverentsi edu ei sõltu ainult programmist ja esinejatest. Kui suur hulk külalisi saabub korraga, hakkavad rolli mängima praktilised detailid: kui kiiresti jõutakse registreerimisest saali, kas garderoob on mugavalt paigutatud, kas kohvipausil tekivad järjekorrad ja kas kõik leiavad õigel ajal järgmise ruumi.